4. Eesti Piirikaitserügement: erinevus redaktsioonide vahel

 

'''4. Eesti Piirikaitserügement''' ([[saksa keel]]es ''Estnisches Grenzschutzregiment 4, Estnische SS-Grenzschutz Regiment nr. 4'') oli [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] ajal [[1944]]. aastal Eestis moodustatud väeosa.

==Juhtkond ja koosseis==

Rügemendi ülem:

1944. aasta märtsi alguses paigutati 4. piirikaitserügement Pihkva järve läänekaldale rannavalvesse. Rügemendi kaitselõik kulges [[Varnja]]st [[Mustvee]]ni. Aprilli keskel vahetas rügemendi välja [[5. Eesti Piirikaitserügement|5. piirikaitserügement]]. Sellega lahkuti [[207. julgestusdiviis]]i alluvusest ja hakati alluma [[XXVIII armeekorpus]]ele. Rügemendi uus kaitselõik asus Pihkva järve lõunakaldal. Algul kuuluti 18. armee [[XXVIII armeekorpus]]e 24. jalaväediviisi koosseisu. Aprillis, mais, juunis ja juulis oli rügement vaheldumisi allutatud 12. ja 13. Luftwaffe diviisile.{{lisa viide}}

 

 

Juuli alguses viidi rügement [[Pihkva]]sse, kust 1. ja 2. pataljon saadeti kohe [[Velikaja]]st umbes 8 kilomeetrit ida poole Zahnodtšõ-Podlipje-Ladõgina-Hanka ruumi rindele. 3. pataljon kapten Vinni juhtimisel jäi Pihkvasse varusse. Käsk rügement Eesti piiridest välja Venemaale viia tekitas meestes valju protesti ja nurinat. Kuid kõik rügemendiülema ettepanekud diviisi- ja korpuseülemale ei andnud tulemusi.{{lisa viide}}

20. juulil jõudis 4. Piirikaitserügement [[Liiva raudteejaam]]a, kus mehed rongidele laaditi. Ešelon sõitis läbi Tartu Jõhvi, kuhu jõuti 22. juuli hilisõhtul. 23. juuli varahommikul laaditi rügement maha ja viidi otsejoones [[Puhatu soo|Puhatu sohu]] [[Krivasoo]] ja [[Uusna|Uusna küla]] vahele rindele. Petseri ja Tartu vahel olid paljud mehed läinud hüppesse, et külastada oma koduseid. Selline käitumine pani aga ohtu nende rügemendikaaslased, kes alamehitatud üksuste koosseisus nüüd otse rindele saadeti. Oleks venelased siis ründanud, oleksid kaotused võinud olla väga suured. Seda siiski ei juhtunud ja paari järgmise päeva jooksul naasis oma üksusse ka enamik "eksinud poegi". Meeste hüppes käik ei jäänud aga märkamata, [[Armeegrupp Narwa|armeegrupi Narva]] tollane ülem kindral Paul Grasser oli maruvihane, tema 25. juuli päevakäsus teatatakse 400-mehelisest eesti pataljonist, millest teel [[Narva rinne|Narva rindele]] on deserteerunud 350 meest ning ta nõuab kõige karmimate abinõude tarvituselevõtmist väejooksu tõkestamiseks kuni kohapeal mahalaskmiseni välja.{{lisa viide}}

 

 

Uutel positsioonidel vahetasid eestlased välja 58. diviisi sõdurid, kes olid väga hästi ja moodsalt relvastatud. Kehvalt varustatud eestlased kasutasid kõiki võimalusi, et sakslastelt enne lahkumist relvi muretseda. Relvi vahetati kõige vastu, käiku läksid toiduained ja ka raha. Tihti oli nii, et ühe kompanii mehed panid raha kokku, et muretseda endale üks korralik [[MG42]] kuulipilduja.{{lisa viide}}

27. juulil andis venelane raske tulelöögi [[Puhatu soo]]s [[Krivasoo]] ja [[Uusna|Uusna küla]] vahel 3. pataljoni lõiku. Kahuritule vaibudes alustasid venelased jalaväerünnakut, liikudes eestlaste positsioonidele mitmes laines. Nüüd kulusid eestlastele marjaks ära soetatud saksa kuulipildujad ja vaenlane taganes, jättes maha sadu langenuid.{{lisa viide}}

 

 

11. augustil saadeti rügemendi 1. pataljon [[Permisküla]] saare vallutanud ja Narva jõe läänekaldale jõudnud Punaarmee üksusi tagasi tõrjuma. Läänekallas suudeti küll venelastest puhastada, kuid Permisküla saar jäi Punaarmee kätte. Rügemendi edasisest käekäigust traagilistel septembripäevadel tõsiseltvõetavad andmed puuduvad. Teada on, et rügemendi taandumiseks Puhatu soost oli määratud Kamarna – Taga-Varesmetsa – Iisaku – Tudulinna – Avinurme – Rakke marsruut.{{lisa viide}}