Intressi keeld: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus teema |
PResümee puudub |
||
9. rida:
=== Judaistlik religioon ===
Juudi ühiskonnas oli intressi küsimine ja liigkasuvõtmine keelatud. Mõned väljavõtted
*
* Nehemja 5:7-8. Siis ma kaalusin seda asja oma südames, noomisin ülikuid ja asevalitsejaid ning ütlesin: „Te kõik võtate liigkasu oma enda vendadelt!“ Seejärel kutsusin ma nende pärast kokku suure koosoleku. Ma ütlesin neile: „Me tegime, mis meie võimuses, ja ostsime vabaks oma vennad juudid, kes olid müüdud rahvastele. Kas te hakkate nüüd müüma omaenda vendi ja kas meie peame nad tagasi ostma?” Seepeale jäid nad sõnatuks ega osanud midagi kosta.
* Õpetussõnad 28:7-8. Arukas poeg järgib seadust, kuid kes seltsib õgarditega, häbistab oma isa. Kes suurendab oma varandust kasulõikamise ja liigkasuvõtmisega, kogub rikkust hoopis sellele, kes halastab vaese peale.
18. rida:
=== Islami religioon ===
Islami religioon keelas intressi nõudmise ja liigkasuvõtmise kategooriliselt ning see põhimõte kehtib moslemi
* 2. Suura: 264. Liiakasuvõtjad tõusevad (kohtumõistmise päeval) üles, nagu tõuseb see, kelle Kurat on oma puudutusega hulluks ajanud. Nõnda on sellepärast, et nad ütlesid: „Tõesti, eks kauplemine ole sama mis liiakasuvõtmine.” Aga Jumal on lubanud kaubelda, kuid keelanud liiakasuvõtmise. Kui mõni (liiakasuvõtja) kuuletub oma Isanda manitsusele ja ta lõpetab, siis jäägu talle, mis ta laenas. Tema asi on Jumala käes. Kuid nendest, kes hakkavad uuesti (raha võlgu andma), saavad põrgutule asukad igaveseks ajaks.
31. rida:
=== Rooma-Katoliku kirik ===
[[Clement Aleksandriast]] (u. 150-215), kreeka filosoof, teoloog ja üks varasemaid kirikuisasid pani aluse õiguseusu põhimõttele sõnadega: „''Seadus keelab vennal liigkasuvõtmise; nimetades vennaks mitte ainult seda, kes on sündinud samadest vanematest, vaid ka sama rassi ja sentimentaalsusega sündinuid ... Ärge arvake, et see käsk on heategevuslik!''“ Liigkasuvõtmist kui kõige põlastusväärsemat pattu mõistsid hukka ka järgmised [[Litaania|litaaniad]]: Elvira [[sinod]] (306-306), [[Arles]] (314), [[Nizza]] (325), [[Kartaago]] (348), [[Tarragona|Taragona]] (516), [[Aix-la-Chapelle]] (789), [[Pariis]] (829).<ref>{{Raamatuviide|autor=Hannu Tolonen|pealkiri=Korki, raha ja sopimus. Korkokielto ja sen häviäminen rahan sekä pääoman syntymisen ongelmana.|aasta=1992|koht=Helsinki|kirjastus=Lakimiesliiton Kustannus|lehekülg=}}</ref>
[[Vana-Kreeka|Antiik-Kreeka]] õpetused „taasavastati“ [[Euroopa|Euroopas]] 12. sajandi alguses, s.h ka intressi keeld. Sellele järgnesid uued kirikukogud: [[Tours]] (1153), [[Lateraani basiilika|Lateraani]] kirikukogu (1179), [[Lyoni II kirikukogu|Lyons]] (1274) ja Viin (1311). Ka paavstid [[Aleksander III (paavst)|Alaksander III]] aastal 1176 ja [[Urbanus III]] aastal 1186 väljastasid [[Dekreet|dekreedi]], millega keelati laenult intressi nõue ja liigkasuvõtmise praktika rahalistes tehingutes. Kuna intressi nõue vormistati sageli muu tehinguna, siis nõudsid kiriklikud seaduseandjad, et rahalaenude andjad peavad deklareerima oma tehingud kirikuraamatutes. Lateraani viies kirikukogu (1512-1517) rõhutas taaskord, et ''„igasugune intressi nõue rahalistes tehingutes on keelatud''“ ja liigkasuvõtmine on patt.<ref name=":0">{{Raamatuviide|autor=Lietaer, Bernard|pealkiri=The Future of Money|aasta=2001|koht=London|kirjastus=Random House|lehekülg=}}</ref>
| |||