Allveeakustika: erinevus redaktsioonide vahel

Allveeakustika ajalugu oli oma algusaastatel seotud suuresti selle peamise rakenduse – [[sonar]]ite valdkonna arenguga. Sonar on meetod, milles enamasti allveekeskkonnas kasutatakse [[heli]] levimist [[navigatsioon]]iks, [[Kommunikatsioon allveelaevadega|kommunikatsiooniks]] või veealuste/veepealsete objektide (laevade) leidmiseks/tuvastamiseks. Esimesteks allveeakustika rakendusteks peetakse navigeerimise abivahenditeks mõeldud veealuseid [[Kell (helitekitaja)|kellasid]] [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikides]] [[tuletorn]]ide juures. 1913 vahetas kellahelistamise välja [[Reginald Fessenden]]i elektrotehniline seade, mis võimaldas edastada [[morse]]koodis sõnumeid isegi ligi 50&nbsp;km kaugusele<ref>M. Lasky, ''Review of undersea acoustics to 1950'', J. Acoust. Soc. Am., vol. 61, no. 2, pp. 283-297, (1977)</ref>. Esimesed kajaloodide patendid võtsid pärast [[Titanic]]u uppumist 1912 [[Lewis Fry Richardson]] ja 1914 Fessenden [[Jäämägi|jäämägede]] kaugtuvastamiseks. Esimesed kajalokatsioonil põhinevad veesügavuse mõõtmised viis läbi 1916 prantsuse uurimisrühm [[Paul Langevin]]i juhtimisel. [[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] ajal olid Ameerika laevadel ja [[allveelaev]]adel kasutusel kuulamisseadmed, mida nimetati SC torudeks. Need kujutasid endast põhimõtteliselt mehaaniliselt suunatavat vette ulatuvate kummiotsadega [[stetoskoop]]i<ref>M. Klein, ''Underwater sound and naval acoustical research before 1939'', J. Acoust. Soc. Am., vol. 43, no. 5, pp. 931-947, (1968)</ref>.

 

 

=== Teine maailmasõda ja Soome laht ===