Tallinna–Narva raudtee: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
83. rida:
Seoses tööstuse arenemisega kerkis järsult esile vajadus senisest palju ulatuslikuma kaupade ja toorainete transpordi järele.
Raudtee (osana [[Balti raudtee]]st) ehitamisega hakkas tegelema Balti aadlikke ühendav [[Eestimaa rüütelkond]] ning [[1868]]. aastal asutati [[aktsiaselts]] nimega [[Balti Raudtee Selts]]. Esimeheks [[Alexander von Pahlen]].
Raudtee ehitamisel oli ka mitmeid vastaseid
Väideti, et [[Peterburi]]st mööda raudteed toodav odavam kaup hakkab kohalikku kasumit vähendama.
Vastuseisu raudteele põhjendati ka sellega, et Eestimaalt ei ole Peterburi peale [[apelsin]]ide, [[sidrun]]ite ja muude puuviljade nagunii midagi transportida, ning sedagi ainult talvel, kui [[Soome laht]] kinni külmub. Nõnda läks käibele termin '''Apelsini raudtee''' (ehk ''Апельсиновая железная дорога'').
Ehitustööd algasid [[1869]]. aasta kevadel korraga liini mõlemast otsast ([[Tallinn]]ast ja [[Tosno]]st). Kogu raudtee ehitus oli jagatud 5 jaoskonna ja 40 ehituspunkti vahel.
Kuna 1869. aasta suvi oli soe ja sademetevaene sujusid mahukad mullatööd kiirelt. Kokku värvati raudtee ehitamiseks umbes 10 000 töölist, kellest 7000 olid mullatöölised, 1500 hobusemehed ja 1000 ehitajad (puussepad, müüriladujad jne). Valdav enamus töölistest olid pärit [[Venemaa]] [[artell]]idest. 1869. aasta suveks tõusis tööliste arv isegi 12 000 inimeseni. Tööpäevad olid pikad, kuid vastavalt tööde kiirele edenemisele tuli ka palk suhteliselt hea.
Välitööd lõpetati [[1. november|1. novembril]] 1869. Selleks ajaks oli tehtud 90% mullatöödest, mis oli märkimisväärne plaaniületus.
Väärib mainimist, et raudtee ehitati ilma igasuguse tehnika abita.
| |||