Vanemuine (teater): erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Siimens (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
PResümee puudub
14. rida:
Ka Koidula kõhkles ja kahtles oma julges algatuses hulk aega, pidades sel teemal kirjavahetust nii Kreutzwaldiga, kes teatritegemise suhtes oli skeptiline, kui ka oma soome sõbra Antti Almbergiga, kes talle oma kodumaa teatriinfot vahendas ning temasse optimismi süstis.
 
Vanemuise seltsi 5. aastapäeva peoks sai esimene teatrietendus lavaküpseks. Kui eesriie avanes, nägi publik maalermeister Frischmuthi maalitud taluhoonet, mille õuele ilmusid kolm meest: [[Heinrich Rosenthal]], [[Heinrich Jannsen|Harry Jannsen]] ja [[Tõnis Pekk|Tõnis Pekk]]. Just nagu antiikneantiikses Kreeka teaterteatris, ei tunnistanudtunnistatud ka alustavtegevust alustavas Eesti teaterteatris naisnäitlejaid ning seetõttu olid meeste mängida ka naisrollid. Lydia Koidula esimene näidend oli mugandus saksa näitekirjaniku Theodor Körneri näitemängust "Der Vetter aus Bremen" (Bremeni onupoeg), mis Eesti oludesse tooduna pildus teravaid kriitikanooli kohaliku koolikorralduse pihta ja kandis pealkirja "Saaremaa onupoeg". Näidendi lavastas Lydia Koidula ise. Publiku huvi näitemängu vastu oli nii suur ja piletist ilmajäänute kurbus nii piiritu, et etendust otsustati järgmisel päeval korrata. Nii võib tagantjärele väita, et hilisematel aegadel kinnitust leidnud eesti rahva teatrilembus oli näha juba esimese lavastuse esietendusel.
 
"Koidula teatriks" nimetatud rahvusliku teatri esimeste sammude hulka kuulub kolm Koidula näitemängu – "Saaremaa onupojale" järgnes õige pea, 29. septembril 1870 "Maret ja Miina ehk kosjakased" ning 2. ja 3. juunil 1871 Koidula teatri kunstiliselt õnnestunuim näitemäng, algupärane komöödia "Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola". Nende kolme näitemänguga Koidula teater piirduski, ent algus oli tehtud ning õige pea leidus jätkajaid.
76. rida:
1944. aastal teatrit üles ehitama hakates ei olnud Vanemuisel ei maja ega näitlejaid – paljud teatriinimesed olid sõja ajal Eestist lahkunud. Ird jätkas Vanemuises väljakujunenud traditsioone – teatris säilisid kolm žanri ning neist noorim – ballett – arenes uutes tingimustes jõudsalt edasi. Oma rohketes sõnavõttudes ja publikatsioonides tõstis Ird korduvalt esile Karl Menningu ideaale: psühholoogiline realism, ansamblimänguprintsiip, samuti rahvusliku näitekirjanduse areng olid olulised nii Menningu kui ka Irdi kunstilistes tõekspidamistes.
 
1940ndate lõpus võttis nõukogude ühiskonnas maad äärmuslik ideoloogiline surutis, mis avaldas mõju ka teatritele. Repertuaari armutu ideologiseerimine (eelistatud olid nõukogude poliitilised näidendid) peletasid publiku teatrist. Hooajad olid pingelised, uuslavastusi oli enamasti 15 ringis. Draamalavastajatena kandsid 1940ndatel põhikoormust Kaarel Ird, [[Ilmar Tammur]] ja [[Kaarli Aluoja]], 1950ndatel liitusid jõulisemalt [[Epp Kaidu]] ja [[Gunnar Kilgas]], muusikateatris lavastasid [[Ida Urbel]], [[Udo Väljaots]], Kaarel Ird ning Epp Kaidu. Dirigentidest seisid sõjajärgsetel kümnenditel Vanemuise orkestri ees [[Jaan Hargel]] (1944–1966), Raivo Kursk (1943–1949), Aleksei Dolgušin (peadirigent aastatel 1952–1958) ja [[Aadu Regi]] (1945–1951). Solistidena paistsid silma [[Johannes Lükki]], [[Elo Tamul]], [[Artur Ranne|Artur Rinne]], [[Endel Aimre]], [[Rudolf Jõks]], [[Endel Ani]], Linda Tanni, [[Elsa Lamp]] ja [[Aino Seep]]. Sel ajal alustatipandi alus ka suviste vabaõhuetenduste traditsioonitraditsioonile, suursündmuseks kujunes [[Evald Aav|E. Aava "Vikerlased"]] (lav. U. Väljaots, 1955 esietendus statsionaaris), mida 1959. aastal esitati Emajõe ääres korraga 16 000 vaatajale.
 
Vanemuise balletirühm tuli pärast sõda uuesti luua, sest paljud tantsijad olid Eestist lahkunud.
88. rida:
1956. aastal, peatselt pärast Kaarel Irdi tagasijõudmist Vanemuise peanäitejuhi kohale, avanes Vanemuisel võimalus sõita oma kunsti näitama Moskvasse eesti kunsti ja kirjanduse dekaadile. Eduka esinemise järel tunnustati teatrit – Vanemuisest sai Tööpunalipu ordeniga Eesti NSV Riiklik Teater Vanemuine. Peanäitejuht ja teater seadsid sestpeale sihiks olla nähtaval ka Eestist kaugemal. 1957. aastal sõideti etendusi andma Kiievisse. Kohalik ajakirjandus kajastas vanemuislaste esinemist nii: ''"… Me pole muidugi selle poolt, et pimesi kopeerida "Vanemuise" teatrit, kuigi see on tõesti hea, kõrge progressiivse kultuuriga teater. Oleme selle poolt, et ka meil kasvaks näitlejaid, kes oskaksid laval anda edasi oma rahva meisterlikkuse kogu rikkust ja omapära. Sellised mõttes tekkisid eesti kunstimeistrite etendusel, mis – kordame veel – pakkusid Ukraina teatrikülastajatel suurt rõõmu ja esteetilist rahuldust."'' (Literaturnaja Gazeta, Kiiev). 1960. aastal toimus ooperigastroll Moskva Kremli teatrisse, kus esitati E. Kapi "Talve-muinasjuttu", G. Ernesaksa "Tuleristseid" ning B. Kõrveri "Laanelille". Retsensioonid olid kiitvad. Nii Eestis kui ka kaugemal märgiti ja tunnustati Vanemuise mitmekülgset näitetruppi, kes võrdse meisterlikkusega esinesid nii muusika- kui ka draamažanris. Priit Põldroos kirjutas 1957. aastal, et eesti rahvusliku teatri ajalooliste traditsioonide arengus on Vanemuises välja kujunenud täiesti omailmeline teater, kus žanrid täiendavad üksteist.
 
1960ndate alguse Vanemuist iseloomustab stabiilsus. Trupi senisest tuumikust jätkasid tööd [[Arnold Kasuk]], [[Benno Mikkal]], [[Elmar Salulaht]], [[Elo Tamul]], [[Elmar Kivilo]], [[Aleksander Mälton]], [[Helend Peep]], [[Hilda Sooper]], Paul Maivel, [[Voldemar Paavel]], [[Aleksander Laar]], [[Leopold Hansen]]. Teatrist lahkusid sel perioodil Ants Lauter, Velda Otsus, Gunnar Kilgas ja Heli Viisimaa, trupiga liitusid [[Herta Elviste]], [[Lembit Eelmäe]], [[Lia Laats]], [[Einari Koppel]], [[Milvi Koidu]], [[Ants Ander]], [[Jaan Saul]], [[Kulno Süvalep]], [[Ellen Liiger]], [[Heikki Haravee]]. Sel perioodil alustasid töödloodi ka Vanemuise õppestuudiod, kus Ird oma näitetrupile järelkasvu koolitas. Esimene stuudio alustas tööd 1961. aastal, truppi tuli sealt kümmekond uut näitlejat: [[Evald Aavik]], [[Kais Adlas]], [[Raivo Adlas]], [[Evald Hermaküla]], [[Malle Koost]], Virve Meerits, Kersti Neem, [[Ao Peep]], Jaan Kiho, [[Kuno Otsus]], Raimu Maiksar. Lisa tuli ka järgimistest stuudiotest (kokku lõpetas neli lendu). Lavastatati nii nõukogude näidendeid (Arbuzov, Štein, Simonov), eesti näidendeid (Smuul, Kaugver, Rannet, Kitzberg, Liives) kui ka maailmaklassikat (Shakespeare, Brecht).
 
Muusikalavastusi tegid sel perioodil peamiselt oma teatri koosseisulised lavastajad. Teatri endine esitantsija Udo Väljaots oli 1950ndatel lavastajana kõrgvormis: W. A. Mozarti "Cosi fan tutte", E. Arro/ L. Normeti "Rummu Jüri" jt. Epp Kaidu lavastas eesti algupärandeid, rakendades ka muusikažanris oma parimaid režiioskusi. Lavastused olid elavad, usutavad ja emotsionaalsed ning publik hääletas oma jalgadega väga häälekalt nende poolt (B. Kõrveri operetid "Ainult unistus" 1955, "Laanelill" 1959, "Teie soov, palun?" 1962, V. Ojakääru ooper "Kuningal on külm" 1967). Oma lavastajatee lõpul hakkas oopereid lavastama ka Ida Urbel (Puccini "Tosca" 1969, Bizet’ "Carmen" 1969, Prokofjevi "Õnnemängija" maailma esilavastus 1970 ning operetid "Silva" 1979, "Lõbus lesk" 1971). Muusikalavastusi tegi palju ja õnnestunult ka teatrijuht Kaarel Ird, kes eesti algupärandeid lavastas juba sõjajärgsetel aastatel (E. Kapi "Tasuleegid" 1945, G. Ernesaksa "Pühajärv" 1947 ja "Tormide rand" 1949). Eriti õnnestunud tsükliks peetakse folkloorsete sugemetega lavastusi "Meestelaulud" 1966, "Külavahelaulud" 1972 ja "Naistelaulud" 1977. Ird lavastas ka esiettekande E. Tubina ooperist "[[Reigi õpetaja (ooper)|Reigi õpetaja]]" 1979. 1960.–1970. aastad olid muusikatrupile õnnelikud – solistide koosseis täienes, kriitika oli kiitev nii Eestis kui välisgastrollidel. Peadirigendina töötas Vanemuises sel perioodil [[Erich Kõlar]] (aastatel 1952–1980), dirigendina oli pikka aega tööl Valdeko Viru (1969–1991). Solistidena tegid silmapaistvaid rolle [[Valentina Hein]], Aino Seep, [[Endel Ani]], I[[Ivo Kuusk|vo Kuusk]], [[Johannes Lükki]], [[Elo Tamul]], [[Lehte Mark]], Linda Tanni[[Elsa Lamp|, Elsa Lamp]] ja [[Evald Tordik]], aastatel 1964–1969 töötas teatris solistina [[Margarita Voites]].
102. rida:
1960ndate lõpus tekkis eesti teatris liikumine, mida on hakatud nimetama teatriuuenduseks. Uuenduse keskuseks kujunes Vanemuine. Uus põlvkond, kes teatrisse tuli, tõi kaasa modernsema teatrinägemuse – soovi muuta ja lõhkuda kaanoneid, teha midagi teistmoodi. Vanemuises võtsid ohjad enda kätte noored lavastajad [[Jaan Tooming]] ning [[Evald Hermaküla]], tuues lavale P.- E. Rummo "Tuhkatriinumängu" (lav. E. Hermaküla, 1969) ja A. Kitzbergi "Laseb käele suud anda" (J. Tooming, 1969). Tantsuteatris tegi uuenduslikke lavastusi Ülo Vilimaa ("Kontrastid" 1967; "Käed" 1973; "Merineitsi" 1974). Ühe teatriuuenduse ideoloogina seisis uuenduste keskpunktis ka tulevane lavastaja [[Mati Unt]], kes tol ajal töötas teatri kirjandusosakonnas. Lavastajad muutsid näidendite tekste oma ideede kajastamiseks sobivamaks, lavastused olid füüsilisemad ning sümboli- ja metafoorirohkemad. Noorem teatripublik võttis uuendusliku teatri kiiresti omaks, konservatiivsem vaataja vajas harjumiseks aega. Teatriuuenduslike lavastuste lavalejõudmine ei kulgenud probleemideta ka ideoloogilisest vaatenurgast – "Tuhkatriinumängule" ei antud lavastusluba. Teatrijuht Irdil kulus peaaegu aasta ägedaks võitluseks, enne kui ta lavaloa kätte sai. Tsensuur sekkus Toominga ja Hermaküla lavastustesse hiljemgi – kord ei antud lavastuse esitamiseks luba, siis jälle olid probleemid tekstide muutmisega. 1970ndate teisel poolel oli väga jõuline lavastustetsükkel Jaan Toomingal, kes tõi lavale rahvuslikku kirjandusklassikat: A. H. Tammsaare / O. Toominga "Põrgupõhja uus Vanapagan" 1976; A. Kitzbergi "Kauka jumal" 1977; A. H. Tammsaare / O. Toominga "Tõde ja õigus" 1978. Näitlejatest tegid suurrolle Lembit Eelmäe, Heikki Haravee, Raivo Adlas, Raine Loo jt. Jätkuvat kõrgvormi näitas oma lavastustega Epp Kaidu ("Inimese tragöödia" 1971).
 
Peadirigendina töötas jätkuvalt Erich Kõlar, tema kõrval tegid dirigenditööd ka Valdeko Viru ningja [[Endel Nõgene]] (1974–1980 dirigent, 1980–1981 peadirigent). Solistidest töötasid sel perioodil teatris Lehte Mark, Aino Seep, Endel Aimre, Johannes Lükki, [[Jassi Zahharov]], [[Taisto Noor]], Aavo Hinno, [[Evi Vanamölder]], [[Väino Karo]], [[Silvia Vestmann]], [[Henn Pai]], Vivian Kallaste, [[Maimu Krinal]] jt.
 
Teatriuuenduse puhul tuleb taas rõhutada Kaarel Irdi rolli toimunus – ehkki uuenduslik teater ei kuulunud tema kunstieelistuste hulka, soosis ta väga noorte lavastajate tegemisi ning kaitses neid süsteemi eest kui vaja. Paljud toonased teatriinimesed on rõhutanud, et üheski teises Eesti teatris ei oleks selline asi tol ajal võimalik olnud. Kusjuures on arvatud, et Kaarel Ird ei kaitsnud sedavõrd teatriuuendust vaid hoopis andeid, tundes muret ja hoolt Eesti teatri jätkumise pärast.
119. rida:
 
===Nõukogude Eestist iseseisvasse Eestisse===
1976. aastal suri [[Epp Kaidu]], 1983. aastal [[Ida Urbel]]. [[Jaan Tooming]] juhtis aastatel 1979-19831979–1983 Viljandi Ugalat ja tuli seejärel Vanemuisesse tagasi. [[Evald Hermaküla]] lahkus 1983. aastal Eesti Draamateatrisse. 1985. aastal lõpetas oma elutöö Vanemuises ka [[Kaarel Ird]].
 
1985. aastal sai Vanemuise uueks peanäitejuhiks [[Ago-Endrik Kerge]], selles ametis oli ta kuni 1990. aastani. Teater oli heatasemeline ja publikut oli palju.
 
Ka peanäitejuht lisas sinna oma õnnestumised mitmes žanris: (A. H. Tammsaare / A.-E. Kerge "Aeg tulla, aeg minna",1986; J. Kruusvalli "Vaikuse vallamaja", 1987; G. Rossini "[[Sevilla habemeajaja]]", 1981; W. A. Mozarti "[[Figaro pulm]]", 1983; R. Kangro "Ohver", 1983). Silmapaistvaid lavastusi tegi Jaan Tooming: Čapeki "R.U.R.", 1986; Orffi "Kuu", 1986; Elioti "Mõrv katedraalis", 1989; Ibseni "Metspart", 1990; Duncani "Proov", 1990; Priestley "Ma olen siin varem olnud", 1991 jt. 1981. aastal tuli Vanemuise balletitruppi [[Vassili Medvedev|Vassili Medvedjev]], kes asus tööle nii solisti kui ka lavastajana. Õnnestunud solistirollide kõrval lavastas ta ka S. Prokofjevi "Petja ja hundi" (1982) ja F. Benoist’ / C. Pugni "Satanilla" (1984). Kõrgvormis oli ka [[Ülo Vilimaa]] (L. Austeri "Tiina", 1984; E. Kapi "Kalevipoeg", 1985). 1987-19991987–1999 oli Vanemuise peadirigent [[Endel Nõgene]]. Solistidest paistsid silma [[Lehte Mark]], [[Taisto Noor]], [[Jassi Zahharov]], Eve Randkivi, Rando Piho, [[Silvia Vestmann]], [[Henn Pai]], Vivian Kallaste, [[Evald Tordik]], Tõnu Kattai jt.
 
1990-19931990–1993 juhtis Vanemuise teatrit [[Linnar Priimägi]], kes paistis silma põneva programmilis-klassikalise repertuaarivalikuga (Goethe "Faust", Wilde "Salome", Camus "Caligula" jt), ent läks samas teatriajalukku ka suurte vastasseisude ja konfliktide tekitajana teatri loomingulises kollektiivis. Ajalukku jääb ka tema hinnang teatrijuhina, et ooperiteater on Euroopas hääbuv nähtus.
 
1994. aastal tuli teatri direktoriks [[Jaak Viller]], koos temaga muutus ka teatri juhtimisskeem – tekkis kolm kunstilise juhi kohta: draamajuhina asus tööle [[Jüri Lumiste]] (1993-19991993–1999), balletijuhina jätkas [[Ülo Vilimaa]] (1974-19971974–1997) ja muusikajuhina [[Endel Nõgene]] (1987-19991987–1999). 1997. aastal sai teatri balletijuhiks [[Mare Tommingas]], kes oli 1992. aastal loonud Vanemuise juurde oma tantsustuudio ja kes kasutas stuudiolasi ka oma lavastustes. Lavastusi: C. Orffi "Carmina Burana", 1991; D. Farnshawe’i "African sanctus" / Mercury ja Morani "Barcelona", 1992; B. BartÓkiBartóki "Imeline mandariin", 1994; P. Tšaikovski "Pähklipureja", 1994; "Mees La Manchast", 1995. Tipprolle tantsisid [[Aivar Kallaste]], Jelena Karpova, Oleg Titov.
 
Üleminekuaastatel (Eesti iseseisvumine, majanduslikult ebastabiilsed aastad) oli teatri olukord olnud keeruline – publikut oli vähe ja repertuaarivalik polnud kõige õnnestunum. 1994. aastast hakkas tee jälle ülesmäge minema. Draamatrupi tuumiku moodustasid sel perioodil [[Liina Olmaru]], [[Hannes Kaljujärv]], [[Merle Jääger]], [[Aivar Tommingas]], [[Rain Simmul]], [[Raine Loo]], [[Herta Elviste]], [[Lembit Eelmäe]], [[Andres Dvinjaninov]], [[Riho Kütsar]]. Draamapoolel hakkasid [[Jaan Tooming]]a kõrval lavastama [[Ain Mäeots]] ("Susi", 1995; "Mägede iluduskuninganna", 1999; "Pühak", 2001; "Taarka", 2005) ja [[Tiit Palu]]. Eriti võimsalt paistis sel perioodil silma külalislavastaja [[Mati Unt|Mati Undi]] looming – "Iwona, Burgundia printsess", 1994; "Taevane ja maine armastus", 1995; "[[Hamlet]]", 1997; "Laulatus", 2000; "[[Meister ja Margarita]]", 2000; "[[Kirsiaed]]", 2001 jt. Õnnestunud lavastusi tegid teatris ka [[Mikk Mikiver]] – "Kaksteist vihast meest", 1997; "[[Sõda ja rahu]]", 1999; ooper "[[Tosca]]", 1995 ja Finn Poulsen (Rootsi) –"Väikese onu saaga", 1996; "Kaheteistkümnes öö", 1998. Hilisematel aastatel on teatris käinud palju külalislavastajaid: [[Tiit Ojasoo]] ("Verevennad", 2001; "Roberto Zucco", 2002; "Ruja", 2008), [[Mart Koldits]] ("Lendas üle käopesa", 2004; "Hüppajad", 2007), [[Hendrik Toompere juunior]]. ("Sada aastat…", 2006).
 
2003. aastal, kui teatrisaalid taas tühjenesid (põhjusi oli mitmeid: repertuaarivalik, aga ka muu meelelahutustööstuse aktiivne pealetung jms), tuli direktorinaVanemuise Vanemuisessedirektoriks [[Aivar Mäe]], kelle 2007. aastal vahetas välja [[Paavo Nõgene]].
 
Peadirigendid on uue aastatuhande algul tihti vahetunud: 1999-20041999–2004 [[Mihkel Kütson]], 2004-20062004–2006 [[Hendrik Vestmann]], 2006-20072006–2007 [[Toomas Vavilov]], 2008-20112008–2011 taas Mihkel Kütson. Alates 2011. aastast on Vanemuise muusikajuht ja peadirigent [[Paul Mägi]]. Aastatel 1993-20161993–2016 töötas teatris dirigendina [[Lauri Sirp]]. Ooperite, operettide ja kontsertide kõrval on Vanemuise püsirepertuaaris kinnistunud muusikalid. Ooperisolistidena on teinud silmapaistvaid rolle [[Karmen Puis]], [[Alla Popova]], [[Merle Jalakas]], [[Taisto Noor]], [[Atlan Karp]], Märt Jakobson, Valentina Kremen. Palju on käinud ka külalissoliste ning külalislavastajaid ([[Dmitri Bertman]], I. Roga, A. Siegert, [[Georg Malvius]]).
 
1999-20061999–2006 juhtis Vanemuise draamapoolt [[Ain Mäeots]], 2007-20102007–2010 tegi seda tööd [[Sven Karja]]. Draamalavastajatena on neil aastatel teatris töötanud [[Ain Mäeots]] ja [[Robert Annus]], hilisematel aastatel ka [[Tiit Palu]], [[Andres Noormets]] ja [[Tanel Jonas]]. Näitlejatest on lavastusi teinud veel [[Jüri Lumiste]] ja [[Ott Sepp]]. Palju oli sel perioodil külalislavastajaid, nende hulgas nii välislavastajaid (Barrie Rutter Inglismaalt, Aljona Anohhina Venemaalt) kui ka Eesti huvitavamaid tegijaid ([[Uku Uusberg]], [[Ingomar Vihmar]], [[Hendrik Toompere juunior|Hendrik Toompere jun]]). Sõnalavastustes on teinud meeldejäävaid rolle [[Hannes Kaljujärv]], [[Aivar Tommingas]], [[Külliki Saldre]], [[Merle Jääger]], [[Jüri Lumiste]], [[Riho Kütsar]] jt.
 
Alates 2004. aastast on Vanemuise balletitrupp muutunud väga rahvusvaheliseks – kuna Eesti tantsukoolid Vanemuisele piisavalt tantsijaid koolitada ei suutnud, siis on teatri uksed avatud andekatele tantsijatele tervest maailmast. 2000. aastatel on teatris lavastanud paljud külaliskoreograafid: [[Dmitri Harchenko]], Rachid Tika, Matteo Moles, [[Mai Murdmaa]], [[Toomas Edur]], Stanislav Fečo, [[Vassili Medvedjev]], Hugo Fanari, [[Saša Pepeljajev]], Pär Isberg jt ning [[Mare Tommingas]], [[Oleg Titov]] (vanemuislane aastani 2004), [[Ruslan Stepanov]], Janek Savolainen ja Silas Stubbs.
 
2013-20192013–2019 oli teatrijuht [[Toomas Peterson]] ja teatri draamapoolt asus samal aastal juhtima [[Tiit Palu]]. Balletijuhina jätkab [[Mare Tommingas]].
 
2019. aasta seisuga on teatril 3 statsionaarset mängupaika ([[Vanemuise suur maja|Vanemuise suur]] ja [[Vanemuise väike maja|väike]] maja ning [[Sadamateater]]), lisaks antakse kõige väiksematele vaatajatele järjepidevalt etendusi [[Teatri Kodu]]s.
147. rida:
2019. aasta suvel lõppes teatrijuht [[Toomas Peterson]]i leping ja 1. augustil 2019 sai uueks teatrijuhiks [[Kristiina Alliksaar]].<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://kultuur.err.ee/898718/vanemuise-teatri-uueks-juhiks-saab-kristiina-alliksaar|Pealkiri=Vanemuise teatri uueks juhiks saab Kristiina Alliksaar|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>
 
=== NimedNimi ===
[[Fail:Vanemuise Väike Maja 2010.JPG|pisi|Vanemuise väike maja]]
* 1870: lauluseltsis [[Vanemuine (selts)|Vanemuine]] alustati teatritegevust