Sekvents (luule): erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
Resümee puudub
1. rida:
'''Sekvents''' ([[ladina keel|ld]] ''sequentia'' 'järgnemine' – järgnes [[liturgia]]s ''[[alleluia]]''<nowiki>'</nowiki>le) oli [[keskaeg|keskajal]] üks levinumaid vaimuliku luule vorme. Sekventse lauldi või retsiteeriti liturgias enne [[evangeelium]]i kuulutamist.
 
Sekvents arenes varakristlikest [[hümn]]idest (''[[alleluia]]'' [[vokaliis]]idele kujunenud [[troop (muusika)|troobid]] olid sekventside alged) ning selle ülesehitusele olid eeskujuks rahvalikud tantsulaulud (nt [[estampii]]). Tekstid olid tihti pühendatud kohaliku kiriku, kloostri või linna kaitsepühakule ja seetõttu kujunes paikkonniti välja väga erinev sekventsirepertuaar. Eriti palju sekventsitekste loodi teise aastatuhande algul, hiliskeskajal oli arvatavasti käibel ligi 5000 seda tüüpi laulu. 16. sajandi keskel pidas [[Trento kirikukogu]] seda traditsiooni liialt vabaks ja liiga ilmaliku laulu sarnaseks ning kaotas enamiku sekventsidest käibelt, jättes alles vaid mõne üksiku. Kunstmuusika kaudu on tuntuimaks saanud sekvents "[[Dies irae]]", mille autoriks on [[Tommaso da Celano]]. <ref>Toomas Siitan, "Õhtumaade muusikalugu I", Talmar & Põhi, Avita, 1998, lk 40, 49</ref> Teised tuntumad sekventsid on näiteks "[[Ave maris stella]]" ja "[[Stabat mater]]".
 
==Viited==