Konstanzi kirikukogu: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
Kruusamägi (arutelu | kaastöö) PResümee puudub |
||
1. rida:
'''Konstanzi oikumeeniline kirikukogu''' peeti
== Eellugu ==
Paavst [[Clemens V]] viis [[1309]]. aastal paavstitooli Itaalia poliitilise anarhia tõttu Prantsusmaale [[Avignoni vangipõlv|Avignoni]], kus [[Prantsusmaa
== Konstanzi kirikukogu ja Suure skisma lõpp ==
1414. aastal kutsus toonane Pisa paavst [[Johannes XXIII (vastupaavst)|Johannes XXIII]] (ametis 1410–1415) Konstanzi kokku üldise kirikukogu. Ta oli ka ainus kolmest paavstist, kes Konstanzi kohale tuli. Kirikukogu alguseks kogunes linna 3 patriarhi, 29 kardinali, 35 peapiiskoppi, ligi 200 piiskoppi, 124 abti, enam kui 5000 munka, 578 professorit ja doktorit, lisaks veel tuhandeid inimesi, erinevate hinnangute kohaselt suurenes Konstanzi rahvastik kirikukogu ajaks kuni 100 000 inimese võrra.
Ainsat kohaletulnud paavsti Johannes XXIII-t süüdistati simoonias, mõrvas ja kõlvatus liiderlikkuses. Tundes, et süüpinki sattumine võib halva pöörde võtta, põgenes ta märtsis 1415 ümberriietatult Konstanzist, lootes et see peatab kirikukogu töö. Seda siiski ei juhtunud – kirikukogul osalenud kardinal Pierre d’Ailly suutis kohal olnud Saksa, Prantsuse ja Inglismaa esindajaid veenda, et kirikukogu võim on paavstiülene, see on kiriku kõrgeim organ ja seega on selle otsused kohustuslikud ka paavstile. 17. mail oli Nürnbergi krahv Friedrich Hohenzollern paavst Johannes XXIII vangistanud. Kirikukogu vaatas tema süüdistusakti läbi ning vabastas ta ametist ja mõistis vangistusse. Rooma paavst Gregorius XII oli poolenisti vabatahtlikult tagasi astunud ning Avignoni paavst Benedictus XIII tagandati tagaselja ametist.
1417 toimunud [[konklaav]] valis uueks paavstiks [[Martinus V]] (1417–1431). Kõik osapooled tunnustasid uut paavsti ja sellega oli läänekiriku aastakümnete pikkune skiskma möödunud ning paavstivõimu ühtsus taastatud.<ref>Saard, Riho (2013), lk 226–227</ref>
Lisaks paavsti institutsiooniga seotud segaduse lahendamisele oli kirikukogu üheks kõrvaleesmärgiks ka [[Jan Hus|Jan Husi]] ideede hukkamõistmine ja ta 1415. aastal ketserina tuleriidale saatmine.
|