Gobelään: erinevus redaktsioonide vahel

Gobelääni nimetus tuleneb [[piltvaip]]adest, mida kooti [[Gobelini manufaktuur]]is Pariisis [[Louis XIV]] ajal<ref name="Kunstileksikon, 2001">Kunstileksikon. 2001. Eesti Klassikakirjastus, Tallinn. Lk 136</ref>. Alates 19. sajandist on terminit '''gobelään''' kasutatud piltvaipade ja suurte [[seinavaip]]ade üldnimetusena<ref name="Kunstileksikon, 2001"/>. Eesti keeles on sünonüümina kasutusel ka piltvaip (sks. ''Bildteppich'' või ''Wandteppich''), kuigi see võib viidata ka mõnes teises tehnikas teostatud figuratiivsetele vaipadele (näiteks 11.saj sajandi [[Bayeux' vaip|Bayeux´' piltvaip]], mis on kudumise asemel tikitud).

Gobelääntehnika on üks põimetehnika liik, mille kudumisel kasutatakse erivärviliste lõngade segamiseks spetsiaalset kudumisvõtet -– šrafuuri. Gobelääne kootakse vertikaalsetel telgedel (pr. ''haute lisse'') või horisontaalsetel telgedel (pr. ''basse lisse''), väiksemaid piltvaipu saab kududa ka lihtsatel raamidel, kus vertikaalselt jooksvad lõngad ehk lõim on pingutatud raami ülemisele ja alumisele äärele. Telgedel on lõim pingule tõmmatud kahele keeratavale poomile. Enamasti on lõime materjaliks kas pleegitamata või pleegitatud puuvillane või linane lõng, kuid kasutatakse ka muid materjale. Gobelääni "pilt" kootakse vastavalt lõimede taha asetatud tööjoonisele, mis on kavandi suurendatud versioon. Mõnikord kantakse olulisi kompositsiooni piirjooni ka lõimelõngadele. Kudumi moodustavad lõimelõngadega ristuvad värvilised koelõngad (vill, siid, keskaegsete vaipade puhul ka metalliga kaetud niidid, näiteks kuld), mis traditsiooniliselt katavad lõimelõnga täielikult, luues sileda kangapinna. Põimetehnikale omaselt iseloomustab gobelääne katkestatud koelõng, mis tähendab, et nön-ö ühe rea peal on kasutuses korraga mitu erinevat koelõnga või koelõngade segu, et anda edasi tonaalseid üleminekuid. Šrafuur võimaldab koelõngade vahetamisel sujuvat värvide üleminekut, kus põhimõtteliselt kootakse kahte erinevat tooni koelõnga nön-ö sõrmseongusse. Tugevate vertikaalsete joonte edasiandmiseks koelõngu omavahel ei seota ning siis võivad vaipa jääda pilud, mis õmmeldakse kudumiseaegseltkudumise ajal või pealepärast vaiba maha võtmistmahavõtmist kokku.

Gobelääni kudumiseks kulub suhteliselt kaua aega, ntnäiteks 1 m²ruutmeetrise vaiba kuduminekudumiseks võib sõltuvalt tihedusest võttakuluda kuni pool aastat.

Põimetehnikas piltvaipu on kootud viimased paar aastatuhat, millest annavad tunnistust vanakreeka müüdid [[Arachne]]st ja [[Philomela]]st. 4.-5. sajsajandil pKr kooti Egiptuses gobeläänitehnikalegobeläänitehnikaga väga sarnases tehnikas nn Kopti tekstiile<ref name=":0">Edit András (koost.), "Kárpit/Tapestry: International Millennial Contemporary Exhibition". Museum of Fine Arts, Budapest, 2001, lk 18-23.</ref>, mida iseloomustavad lihtsad motiivid ja suhteliselt väheste värvide kasutamine, samas olid kudumid tavaliselt väga tihedad. Kopti tekstiilidele on omane ka järskude nurkade all kootud koelõng (ing klingl ''eccentric weft)''<ref name=":0" />''. ''Põimetehnika oli väga heal tasemel ka Kolumbuse-eelses Ladina-Ameerikas<ref name=":0" />. Euroopa vanimaid seni säilinud põimevaipu on viikingiaegsed [[Överhogdali gobeläänid]], mis leiti 1909. aastal Överhogdalist Rootsis.

Esimesi suuremaid kujutavaid piltvaipu kooti praeguse Saksamaa ningja Šveitsi aladel keskajal. Kujutati pühakute elulugusid ja piiblistseene, figuurid oli tugevalt stiliseeritud, puudus ruumisügavus ja perspektiiv. Vaipade kavandamisel võeti eeskuju manuskriptide illustratsioonidest ning neid kooti kloostrites või mõne üliku õukonnas. Vaibad olid enamasti umbes 1m1 meetri kõrgedkõrgused, kuid mitu meetrit laiad, mille peale oli osade kaupa jaotatud piltjutustus.

14. sajsajandil hoogustus gobelääntehnikas kudumine<ref name=":0" />. Töökojad tekkisid Prantsusmaal ja [[Flandria]]s. Gobelääne kasutati siseruumide kaunistamiseks ningja soojustamiseks või kiriklikel tseremooniatel. Vaipade suurus sõltus seina pindalast, kuhu neid hiljem riputati. Klient määras vaiba ikonograafilise programmi ning kasutati ka tolleaegsete tunnustatud kunstnike kavandeid. Siiski oli kudujatel küllaltki vabad käed kavandite tõlgendamisel. Kudumistöökodades töötasid mehed 8-128–12 htundi päevas<ref name=":0" />. Kudumisel kehtis tööjaotus, kus lihtsamaid osi kudusid õpipoisid ning detailsemaid kohti kogenumad kudujad. 15. sajsajandil hakati villa kõrval kasutama ka peenemaid koelõnga materjale nagu siid ningja kullatud niidid<ref name=":0" />, mis tõstis vaipade hinda veelgi. Gobeläänid ei olnud ainult dekoor, vaid väljendasid ka omaniku rikkust ja võimu.

Uus suund gobeläänikunstis saabus renessansiga. Selle mõtteliseks pöördepunktiks on paavst [[Leo X]] tellitud vaibaseeria "[[Apostlite teod]]", mille kavandas [[Raphael]] ningja teostas Pieter van Aelsti töökoda Brüsselis<ref name=":0" />. 16. saj alatessajandist muutusid gobeläänid maalilikumaks<ref name=":0" />, järgiti perspektiivi ning figuurid modelleeriti renessanslikke eeskujusid järgides. Kudujatel tuli kavandit järgida hoolikalt, et võimalikult täpselt edasi anda kunstniku taotlusi. Valmis kootud gobelään muutus sekundaarseks ningja olulisemaks kavand.

Gobeläänide hiilgeaeg jõudis lõpule [[Prantsuse revolutsioon]]iga, mille käigus põletati paljud vaibad kulla kätte saamisekskättesaamiseks ning nõudmise kadumise tõttu suleti töökodasid<ref name=":0" />. Kuna gobeläänikunst oli esmajärjekorras ülikute kunst, langes see ebasoosingusse. Alles 19.saj sajandi teises pooles tõusis gobeläänikunst taas päevakorda liikumise [[Arts and Crafts]] ühe juhi [[William Morris]]e eestvedamisel, kes selle arhailise tekstiilitehnika [[sisekujundus]]es jälleuuesti kasutusele võttis.