Russalka (monument): erinevus redaktsioonide vahel

'''Russalka mälestussammas''' on [[Venemaa keisririik|Venemaa keisririigi]] [[soomuslaev]]a [[Russalka]] hukkumisele pühendatud [[mälestusmärk]] [[Kadriorg|Kadriorus]] [[Tallinn]]as. Selle autorid on [[skulptor]] [[Amandus Adamson]] ja [[arhitekt]] [[Nikolai Thamm noorem]].<ref name="EP" /> See on esimene eesti skulptori loodudtehtud monument Tallinnas ja üldse Eestis.<ref name="register" />

[[Tallinna sadam]]ast väljunud soomuslaev Russalka läks tormisel [[Soome laht|Soome lahel]] põhja 7. septembril ([[ukj|vkj]] [[19. september|19. septembril]]) [[1893]]. aastal. Lisaks [[komandör]]ile hukkus 11 ohvitseri ja 166 meremeest<ref name="Gx4Up" />, nende hulgas kuus meest [[Eestimaa kubermang|Eesti-]] ja [[Liivimaa kubermang|Liivimaalt]]: ohvitser Gerhard Maier;, madrus Juhan Anton [[Sauga]]st (sünd. 1869);, puusepp Mihkel Salong<ref name="mgyaw" /><ref name="8I79R" /> [[Kuressaare kreis|Saaremaalt]] [[Kärla|KärlaltKärlast]] ja, kokk Jüri Malm [[Harju-Jaani kihelkond|Harju-Jaani kihelkonnast]] [[Kehra]]st (sünd. 1869);, masinist Ernst Wolf (sünd. 1871) ja Peter Raus (sünd. 1865) [[Riia kreis]]ist<ref name="NzSK9" />. Ellujäänuid ei olnud.

Uppunud Russalka leiti üles alles 110 aastat hiljem, [[Eesti Meremuuseum2003]]i. käivitatudaasta otsinguteljuulis [[2003Eesti Meremuuseum]].i aastakäivitatud juulisotsingutel. Laev oli [[vöör]]ipidi 30 meetri ulatuses põhjamudasse tunginudpõhjamudas ja seisis peaaegu püstloodis 74 meetri sügavusel.

19. septembril (vkj 7. septembril) [[1899]]. aastal algatasidtekkis [[Tallinna Püha Siimeoni ja Naisprohvet Hanna kirik|Siimeoni kirikus]] meremeeste hingepalvest osavõtjadosavõtjatel mõttemõte püstitada hukkunud meremeestele mälestussammas. Tallinna sadama ülem, [[kontradmiral]] P. Wulff rääkis sellest mõttest mereministeeriumi juhatajale [[Peterburi]]s mereministeeriumi juhatajale, kes kiitis selle heaks kiitis. Ta esitas [[keiser]] [[Nikolai II]]-le palve, lubadaet sambasee püstitamisekslubaks korraldada üleriigilinesamba korjandus.püstitamiseks Jaanuarisüleriigilise korjanduse. [[1900]]. aasta jaanuaris sai Wulff [[Venemaa keisririigi Mereministeeriumi Mereväe peastaap|mereväe peastaabist]] teate, et korjanduse korraldamine on lubatud. Moodustati vastav komitee Wulffi juhtimisel. Sama aasta aprillis alustati korjandust. See osutus edukaks ka eestlaste hulgas. Üle riigi saadi kokku 61 000 rubla.

[[1901]]. aasta alguseks valmis komitee palgatud arhitektil Nikolai Thammel mälestusmärgi kavand. TööKavandi teostamineelluviimine usaldati skulptor Amandus Adamsonile. Adamsonil valmis mälestussamba mudel ühe kuu jooksul. Ingli kujuInglikuju modelliks kasutas Adamson oma 22-aastast majapidajannat [[Julie-Lisette Rootsit]], kellest sai hiljem [[Tiit Made]] vanaema. [[11. juuli]]l 1901. aastal esitas kontradmiral Wulff samba kavandi keisrile, kes sellekiitis heaks kiitis,nii nagukavandi kui ka samba paigutamise koha Tallinnas: [[Kadrioru loss]]i eest algava [[promenaad]]i tipus,lõpp mere ääres. Et sammas pääseks hästi mõjule pääseks, tuli linnavalitsusel osta kaupmees Pfaffilt 1500 rubla eest juurde täiendavalt mereäärset maad. Adamsonile maksti kavandi elluviimise eest 10 000 rubla, arhitekt N. Thamm sai 2000 rubla, 9000 rubla maksti Peterburi tehasele Morand [[ingel|ingli]] <nowiki/>kuju, reljeefi ja teiste pronksdetailide valamise eest ning 20 000 rubla maksti Soome firmale [[Granit]] raudkivide eest. Tallinna 1. gildi kaupmees [[Christian Rotermann]] võttis aga enda kanda kõik samba aluse valmistamisega kaasnenud kulud. Russalka mälestussamba püstitamine läks kokku maksma 67 159 rubla.

Samba nurgakivi pandi pidulikult [[20. september|20. septembril]] (vkj 7. septembril) 1901. aastal.<ref name="EP" /> Monumendi graniitosa ehitamist alustati 1901. aasta juulis alustatudning monumendi graniitosa ehitaminesee võttis aega terve aasta. [[2. august]]il ( vkj 20. juulil) [[1902]]. aastal pandi kohale ingli pronkskuju ning kolm päeva hiljem vaatas samba üle isiklikult keiser Nikolai II isiklikult koos [[suurvürst]]ist kontradmiraliga. Mõlemad jäid väga rahule. Monument oli peaaegu valmis, kuigi tellingud olid veel eemaldamata. Tööd viidi kiiresti lõpule ning sammas avati suure pidulikkusegapidulikult Russalka hukkumise üheksandal aastapäeval, 7. septembril (uue kalendri järgivkj 20. septembril) 1902. aastal.<ref name="EP2" />

Avamispidustused algasid kell 12.30. Juba hommikul kogunes rahvast murdu. Kooliõpilased olid tulnudtulid klasside kaupa. Samba juurde oli üles rivistatud sõjavägi, lahel seisid sõjalaevad Mogutši, Kompass, Sekstan, Svetlana, Asja ja Artelštšik. KohalTeiste hulgas olid kohal vaimulikud, sadamaülem kontradmiral Wulff, [[Eestimaa kuberner]] [[kammerhärra]] [[Aleksei Bellegarde|Bellegarde]], [[Eestimaa rüütelkonna peameeste loend|Eestimaa rüütelkonna peamees]] [[parun]] [[Eduard Julius Alexander von Dellingshausen|von Dellingshausen]], [[Tallinna linnapea]] [[Karl Johan von Hueck|von Hueck]], mälestussamba komitee liikmed, ja hukkunud meremeeste omaksed ja teised kutsutud võõrad. Kell 12.30 saabusid kinnistes tõldades [[Venemaa keisririigi Mereministeerium|mereministeeriumi]] juhataja [[kindraladjutant]] [[admiral]] [[Pavel Tõrtow|Tõrtow]] ja mereväe peastaabi ülem [[viitseadmiral]] [[Teodor Avellan|Avellan]] Peterburist, neid saatsid Svetlana komandörikomandör NiloviNilov ja kadunud Russalka komandöri vennavend, kontradmiral Jaenischi saatelJaenisch. Pärast seda, kui mereministeeriumiMereministeeriumi juhataja olivõttis paraadi komandöriltparaadikomandörilt raporti vastu võtnud,ning käis ta tervitusmarsi saatel sõjaväelasitervitamas tervitadesrivis sõjaväerivi eest läbisõjaväelasi. Siis asusid kõik aukandjad kooripuldi ette ja pöörasid pilgud mälestussamba poole. Tulining oli pühalik silmapilk. Sadamaülem Wulffi suust tuli käsk: "Kate maha!" ja marsi saatel langes kate samba ümbertsambalt. Sõjavägi andis au, orkester mängis keiserlikku "Kolj slaven naš gospodj" ja sõjalaevad tulistasid aupauke. Sellega oli mälestussammas avatud. Järgnes palvus, mida toimetasidviisid läbi [[Aleksander Nevski katedraal]]i vaimulikud: ülempreestrid Siimeon Popov ja [[Karp Tiisik]] ning kuus preestrit ja kaks [[Diakon|diakonit]]. PalvusePalvusele järel tulijärgnes mälestussamba pühitsemine ja õnnesoovimine. Samba jalamile pandi rohkesti pärgi. Lõpuks toimus veelka sõjaväeparaad ja siis läksid pidulised laiali. Kell 15.00 algas mereväe klubis pidulik einevõtmine ja sellega lõppes Russalka mälestuspäev.<ref name="EP2" />

Sammas seisab umbes 4nelja meetri kõrgusel kaljusid või laineid kujutaval [[sokkel|soklil]]. Samba ees on tumehallist [[graniit|graniidist]] laevanina, samba taga lai punasest graniidist trepp, mis viib platvormile. Viimase trepiastme vastas, monumendi sambal, on pronksist bareljeef, mis kujutab Russalkat tormisel merel. Bareljeefi kohal on graniiti raiutud venekeelsed sõnad: ''"Russalka hukkumispäeval 7. septembril 1893. aastal"''.'' Bareljeefi all on pronksist loorberipärg kahe lindiga. Platvormi ääristavatele rahnudele, mida ühendab malmivalu kett, toetuvad 10kümme malmist kahuritoru, laevaninas olevale rahnule kaks malmist ankrut. Ligi 9üheksa meetri kõrguse punasest graniidist samba tipus on umbes 4,5nelja ja poole meetri kõrgune [[pronks]]ist ingli kuju,inglikuju. kesIngel osutab [[õigeusk|õigeusu]] <nowiki/>ristiga Soome lahele, laevahuku oletatava koha suunas. Taies on [[klassitsistlik stiil|klassitsistlikus stiilis]] ning selle eeskujukseeskuju on tõenäoliselt [[Samothrake Nike]]. Ingli [[modell]]iks oli kunstniku juures koduabilisena teeninud 1722-aastane [[Paldiski]] neiu Juuli Rootsi (Julie-Lisette Rootsi, abielus Made; 4.01.1878 [[Pallaste mõis]] – 12.10.1947 Tallinn).<ref name="register" /><ref name="CH3gi" /> Mälestussammast ümbritsev graniidiga sillutatud ala kujutab ilmakaari näitavat kompassi. Ümber selle ala seisavad omavahel ketiga ühendatud madalad malmpostid (kokku 16), mille sise- ja väliskülgedele on kinnitatud malmplaadid 165 hukkunud madruse nimega, ketiga seotud küljepooltelkülgedel on neil väike ankrureljeef. Nende vahel asetsevad neli kõrgel soklil malmist laternaposti, mille soklite külgedel on ketihoidjatena [[kõrgreljeef]]sed lõvipead, sise- ja välisküljel aga reljeefne tsaarikotkas, mis oli algselt osaliselt kullatud.

Venemaa keisririigi mereministeeriumi egiidi all rajatud Russalka mälestusmärk läks Eesti Vabariigis Kohtukohtu- ja siseministeeriumi valdusse ning võeti 1925. aastal ühe esimese mälestusmärgina riikliku kaitse alla. Ministeerium ei olnud monumendi hooldamisest eriti huvitatud ning pärast pikki vaidlusi Tallinna linnaga jäi see viimase mureks. 1930. aastate lõpul olid monumenti ümbritsevad laternad sedavõrd halvas seisukorras, et need asendati 1939. aastal vaasidega. Monument sai [[Teine maailmasõda|Teises maailmasõjas]] tugevasti kannatada. Nõukogude ajal mälestusmärk küll taastati, kuid paljud detailid asendati odavamatega.

Laevahukku kujutav pronks[[bareljeef]] sai sõja ajal mürsukildudest vigastada. jaSee otsustati anda sõjatööstusele ümbertöötlemiseks, kuid pronksisegu ei osutunud ümbervalamiseks sobivaks.<ref name="ÕL,46" /> Vigastatud reljeef leiti pärast sakslaste lahkumist [[Mäekalda tänav]]<nowiki/>a 16. maja hoovist.<ref name="ÕL,1946" /> Säilinud osa ja fotode järgi modelleeris skulptor [[Paul Horma]] [[1945]]. aastal vana [[reljeef (kunst)|reljeef]]i täpse koopia.<ref name="register" /><ref name="ÕL,1946" /> Pronksivalu teostati [[ETKVL]]-i Kopli Masinatehasesmasinatehases [[1946]]. aastal ning see kaalus 270 kilo. Bareljeef taasavati [[27. juuli]]l 1946. aastal. <ref name="ÕL,1946" />

[[2005]]. aastal taastati mälestusmärki ümbritsenud ilmakaari tähistav ringvöö ning neli ühe tonni raskust ja üle seitsme meetri kõrgust laternat. Malmist laternapostid koos laternatega rekonstrueeriti fotode järgi A. Sildre jooniste alusel ja teostativalmistati Peterburis.<ref name="register" /> Nõukogude ajast pärit [[terratso]]- ehk mosaiikbetoonplaatidest ilmakaari tähistavat lagunenud ringvööd ei hakatud parandama. Selle asemel telliti ehtsast graniidist plaadid –, samasugused, nagu seal alguses olid olnud.