'''Venemaa muusika''' on [[Venemaa]]lt pärinev või ka [[venelased|venelaste]] loodud või esitatud [[muusika]].
*
Venemaa on suur ja kultuuriliselt mitmekesine maa, kus elab palju erisuguseid rahvaid oma muusikatraditsioonidega. Vene muusika seob endasse ka vähemusrahvaste muusika elemente.
Vene muusika sai alguse rituaalsetest rahvalauludest ja [[õigeusu kirik]]u vaimulikust muusikast. Keskajal olid populaarseimad pillid keelpillid, nt kandlesarnane [[gusli]]. Arheoloogid on väljakaevamistel leidnud näiteks [[Novgorod]]i piirkonnast selliseid pille, mis pärinevad 11. sajandist. Samast piirkonnast pärineb eepiliste laulude tegelane, guslimängija [[Sadko]]. Teised levinumad rahvapillid olid [[vilepill]]id ja trummid. Kõige tähtsam oli aga laulmine. [[Bõliina]] on eepiline [[ballaad]], mis räägib kangelastest. Mõnikord esitati neid koos instrumentaalsaatega. [[Moskva suurvürstiriik|Moskva suurvürstiriigi]] ajal arenes välja õigeusu kirikus kasutatav muusika ja peamiselt meelelahutuseks mõeldud ilmalik muusika. Kirikumuusika alused on pärit [[Bütsants]]i kirikumuusikast. Ilmalikku meelelahutuslikku muusikat esitasid [[skomorohh]]id, rändmuusikud.
19. sajandil tõusis esile mujalgi kõrgelt hinnatud vene [[klassikaline muusika]]. See juhtus teiste maadega võrreldes hilja, sest õigeusu kirik taunis ilmalikku muusikat. Alates [[Ivan IV]]-st kutsusid valitsejad oma õukonda muusikuid ja heliloojaid Läänest. [[Peeter I]] ajaks said külalismuusikud õukonnas tavaliseks. Kuigi Peeter I ei olnud ise muusikahuviline, nägi ta kõrgetasemelist muusikakultuuri kui tsivilisatsiooni tunnust ja võimalust muuta oma maad läänelikumaks. Keisrinnade [[Jelizaveta Petrovna]] ja [[Katariina II]] ajal oli õukond hull itaalia [[ooper]]ite järele, mis aitas veelgi suurendada huvi Lääne muusika vastu vene aristokraatia hulgas. Vaimustus omandas sellise ulatuse, et paljud ei olnud üldse teadlikud, et ka vene heliloojad on olemas. Vene heliloojad pidid oma muusikat kirjutama läänelikus stiilis, et seda esitataks. Neil õnnestus see erineval määral, sest paljud neist ei olnud tuttavad Euroopa kompositsioonireeglitega. Mõnedel oli võimalus reisida välismaale ennast täiendama, tavaliselt mindi Itaaliasse. Esimene tähtsam helilooja, kes rakendas vene oma muusikatraditsioone, oli [[Mihhail Glinka]].
