Erinevus lehekülje "Marie Heiberg" redaktsioonide vahel

Lisatud 3567 baiti ,  1 aasta eest
Sisumuutus
(Sisumuutus)
'''Marie Heiberg''' (varjunimed '''Marie Heinamägi''', '''Vesta Miitra''', '''Meeri Tuuletare'''; 29. august ([[vkj]])/ [[10. september]] [[1890]] [[Urvaste vald (Urvaste kihelkond)|Urvaste vald]], [[Võrumaa]] – [[15. veebruar]] [[1942]] [[Tallinn]]) oli eesti kirjanik.
 
==Varasem eluluguElulugu==
Marie Heiberg on pärit [[Urvaste vald|Urvaste vallas]]<nowiki/>t, Siimo talu popsitarest. Isa Mihkel Heiberg oli kingsepp ja käsitööline, kes sai hariduse kihelkonnakoolis. Peres oli palju lapsi ning majanduslik olukord oli kehv. Marie Heiberg sai hariduse Urvaste vallakoolis, kus ta õppis kolm talve, ning [[Sangaste|Sangase]] kihelkonnakoolis, kus käis vaid mõned juhuslikud nädalad.<ref name=":0">{{Raamatuviide|autor=Kajar Pruul|pealkiri=Marie Heiberg – Käisin üksi tähte valgel|aasta=1988|koht=Tallinn|kirjastus=Eesti Raamat|lehekülg=135–155|toimetaja=Kajar Pruul|artikkel="Lisandusi Marie Heibergi luule juurde"}}</ref>
Ta õppis [[Urvaste vald (Urvaste kihelkond)|Urvaste]] valla- ja pisut ka [[Sangaste kihelkond|Sangaste]] kihelkonnakoolis (ei lõpetanud seda), seejärel pühendus loomingulisele tegevusele. 16-aastaselt asus elama [[Tartu]]sse, kus elas rasketes materiaalsetes tingimustes. Elatas end juhutöödega ja vabakutselise ajakirjanikuna. Sageli ei olnud tal sööki ega mingisugust ulualust. Ta osales [[Noor-Eesti]] rühmituses. Ta sõbrunes [[Gustav Suits]]u ja [[Friedebert Tuglas]]ega, ehkki viimased nägid Heibergis poolharitlast ning ei pidanud teda täiel määral enda hulka kuuluvaks. Ka kritiseerisid nad Heibergi lühinägelikke seisukohavõtte kirjanduses ja laiemates kultuuriküsimustes, mis sageli vihastas ja rusus poetessi.
 
Heiberg otsustas [[1906]]. aasta lõpul (või [[1907]]. aasta alguses) kolida [[Tartu|Tartusse]], et täiendada enda haridust. Heibergi plaan oli end ära elatada kirjutamisega, kuid majanduslik seisund oli tal Tartus elades kehv ja ta vaevles pidevalt rahapuuduses. Elatist teenis ta juhutöödega, peamiselt eraõpetaja või majateenijana. Tema otsust Tartusse kolida ja kutselise kirjanikuna tegutseda on nimetatud lausa enesetapjalikuks''.''<ref name=":0" />
Osales aastatel 1912–1914 [[Eesti Rahva Muuseum]]i vanavara korjamisel (1912. aastal [[Äksi kihelkond|Äksi kihelkonnas]] ja 1913. aastal [[Laiuse kihelkond|Laiuse kihelkonnas]]).
 
[[1907]]. aasta kevadel kohtus Heiberg esimest korda [[Friedebert Tuglas|Tuglasega]], kes aitas tal tema loomingut trükki toimetada. Alates [[1917]]. aastast Heibergi suhtlus [[Friedebert Tuglas|Tuglasega]] muutus – Heiberg väljendas kirglikku armastust ning ootas ka vastuarmastust. Ta käitus pealetükkivalt: noor poetess viis [[Friedebert Tuglas|Tuglase]] ukse taha lilli, poetas öösiti postkasti kirju, valvas Tuglast kohvikus, tänavatel ja toimetuses. Samuti on teada, et varahommikuti puistas Heiberg Tuglase värava ette lilli. Tuglase kirjadest Heibergile on säilinud vaid viis postkaarti.<ref name=":1" />
==Haigestumine ja surm==
Rasketest elutingimustest ja loomingulistest ebaõnnestumistest tingitud vaimse tasakaalu häired ilmnesid juba sajandi algusaastail, eriti pärast ema surma 1909. aastal. Samuti mõjutasid teda noorema venna Voldemari ja isa Mihkli vahistamine kahtlustatuna sümpaatias punaste vastu ning isa surm 21. mail 1919 [[Võru vangla]]s.
 
OsalesHeiberg osales aastatel 1912–1914 [[Eesti Rahva Muuseum]]i vanavara korjamisel (1912. aastal [[Äksi kihelkond|Äksi kihelkonnas]] ja 1913. aastal [[Laiuse kihelkond|Laiuse kihelkonnas]]).
Heiberg püüdis tulemusteta leida vastusümpaatiat Friedebert Tuglaselt, kellega ta oli pikaajalises kirjavahetuses. Periooditi ühepoolseks muutuv krjavahetus, kuid kasvavalt kirglik suhtumine Tuglasesse mõjus rängalt poetessi niigi haprale hingelisele tasakaalule. Ta ei leidnud enda hinnangul täit mõistmist ning tunnustust enesele kui poeedile ning väljendas seda kirglikult ning täisleppimatult ka kirjades, mida ta saatis Tuglasele. 4. mail [[1919]]. aastal toimetati Heiberg lühemaks perioodiks vaimuhaiglasse, mille järel vabanenuna hulkus mööda Eestit ringi.
 
Esimese maailmasõja ajal Heibergi majanduslik olukord halvenes veelgi, samuti halvenes tema [[vaimne tervis]].<ref name=":0" />
Ta oli [[skisofreenia|skisofreenikuna]] 1923. aastast kuni surmani ravil [[Tallinna Psühhiaatriakliinik|Seevaldi vaimuhaigla]]s [[Tallinn]]as.<ref>[http://www.ut.ee/verse/index.php?m=authors&aid=5 Tartu Ülikool - Eesti värss - Marie Heiberg]</ref> 1942. aasta talvel haigestus ta kütmata palatis alatoitlusest kurnatuna kopsupõletikku, mille tagajärjel suri 15. veebruaril 1942. Haigla mattis 23. veebruaril 1942 unustusse vajunud poetessi põrmu Tallinna [[Liiva kalmistu]]le.
 
Marie Heibergi isa Mihkel Heiberg suri Võru vanglas 21. mail 1919. See sündmus mõjus Marie Heibergi vaimsele tervisele laastavalt – 5. juunil 1919. aastal viidi Heiberg närvi- ja vaimuhaiguste haiglasse [[Seewaldi vaimuhaigla|Seewald]]. Üheksa päeva pärast vabanes Heiberg haiglast ja veetis neli aastat oma kodukohas Urvastes hulkurina ringi rännates. Muuhulgas pidas ta end [[Nikolai II]] tütreks Tatjanaks ning laulis vaimulikke laule. 8. juulil 1923. aastal viidi Heiberg Tartu Ülikooli kliinikust tagasi Seewaldisse, kuhu ta jäi elu lõpuni [[skisofreenia]] diagnoosiga. Heiberg suri 15. veebruaril 1942. aastal Seewaldis [[Kopsupõletik|kopsupõletiku]] tagajärjel.<ref name=":0" />
 
==Looming==
Kirjutanud luuletusi, jutustuse ja lühiproosakogu. Tema luuletustele on andnud kaalukat ainest kodupaik, Urvaste ümbrus, sealne loodus ja inimesed. Ka raamistab tema loomingut igatsus seletamatu kättesaamatu järele ning sellest tingitud lootusetus ja äng ning üürikesed õnnehetked. Heibergi sõnadele on paljud heliloojad ([[Cyrillus Kreek]], [[Mart Saar]] ("Põhjavaim"), [[Konstantin Türnpu]] ("Priiuse hommikul"), [[Miina Härma]], [[Tõnu Kõrvits]]) loonud viise.<ref name=":1">"Üks naine kurbade silmadega. Eesti luuletaja Marie Heibergi õnne ja valu, rõõmu ja mure lugu kirjades". Koostajad [[Iivi Lepik]] ja [[Kirsten Simmo]]; lisatekstid: Iivi Lepik, [[Viivi Luik]] ja Kirsten Simmo. Sari [[Elavik (raamatusari)|Elavik]], 11. raamat. [[Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum]]. Tallinn [[2010]]. Lk 250, 254</ref>
*1905 "[[Võitluse päevil]]" (luule- ja proosakogu, mis sisaldab ka Marie Heinamäe kuus luuletust)
*1918 "Mälestuste raamat" (sisaldab ka avaldamata luuletusi juba 1907. aastast)
*1913 "Luule"
*1988 "Käisin üksi tähte valgel". Valikkogu, koostanud ja järelsõna: [[Kajar Pruul]]
*2017 „Rändaja tütarlaps“ (koostanud [[Hando Runnel]])
 
===Jutustus===
*1910 "Elukevade"
===Lühiproosakogu===
*1914 "Enne viimset päeva"
*2017 „Õnnetäht“ (koostanud [[Hando Runnel]])
 
Marie Heiberg paistis oma kirjanduslike kalduvustega silma juba noores eas. Oma esimese luuletuse „Sõudja laul“ avaldas ta 1905. aastal ajakirjas Linda nime N. H-rg all. Tol ajal kasutas ta peamiselt pseudonüümi Marie Heinamägi, mille alt avaldas Lindas kuus luuletust ja ühe proosapala. Oma kirjutistega jõudis ta 1905. aastal ka [[Noor-Eesti]] koguteosesse  „Võitluse päevil“, kus avaldas viis laulu ja ühe proosaluuletuse.<ref name=":0" />
 
Heibergi esimene [[luulekogu]] „Mure-lapse laulud“ ilmus 1906. aastal Tartus, mil poetess oli vaid 16-aastane. Arvatakse, et luulekogu pealkirja pakkus välja Tuglas. Heiberg oli pidevas kirjavahetuses Tuglasega, kes koos Gustav Suitsuga olid ka ta luulekogu koostajad ja toimetajad. Oma esimeses luulekogus kirjutab Heiberg palju oma kodumaast, mida ta nimetab enda suurimaks murelapseks. Luulekogus domineerivad pessimistlikud ja kurvad meeleolud. Heibergi luuletustes peegeldub lootusetus, väsimus ning üksildustunne. Rütmiliste üksustena kasutab ta kõige rohkem neljarealist trohheust ja jambi, värsiread on valdavalt ristriimis. Samuti kasutab ta „Mure-lapse lauludes“ rahvaluule võtteid, vabavärssi ja rütmilist proosat, neist viimane pälvis teravat kriitikat.<ref name=":2">{{Raamatuviide|autor=August Eelmäe|pealkiri=Keel ja Kirjandus|aasta=1966(9)|koht=|kirjastus=|lehekülg=21–31|artikkel=Lootuse ja mure laulik. Marie Heibergi meenutades}}</ref>
 
Heibergi luulet mõjutasid ka revolutsioonimeeleolud, mida võib märgata 1906–1907 ajakirjanduses ilmunud luuletustes (nt „Öösel“, „Õigus“, „Võitlejatele“), kuid lootus helgema tuleviku suhtes on noores luuletajas säilinud.<ref name=":2" />
 
1913. aastal ilmus Heibergi teine luuleraamat „Luule“, mis sisaldab luuletusi aastatest 1904–1913. Luulekogu ei saavutanud esikkoguga sarnast populaarsust, kuna jäi varju Gustav Suitsu samal aastal ilmunud luulekogule „Tuulemaa“<ref name=":0" />
 
Teises luulekogus „Luule“ võib näha poetessi arengut – värsstehnika on täiuslikum, väljendusviis poeetilisem. Kuigi „Luules“ on rohkem püüdlemist õnne ja lootuse poole, on luulekogu põhitoon siiski pessimistlik.<ref name=":2" />
 
[[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] alguses kirjutas Heiberg peamiselt luulet, kus ta tundis muret maailma saatuse pärast, kuid säilis veel rahvusliku vabaduse lootus. Hilisem luule on vaimse tervise halvenemise tõttu katkendlik ja säilinud käsikirjadena, mis Heiberg Tuglasele oli saatnud.<ref name=":0" />
 
==Mälestuse jäädvustamine==
{{viited}}
 
==PersonaaliaKirjandus==
*Eesti kirjanduse ajalugu, III köide. [[Eesti Raamat|ER]]. [[Tallinn]]: Eesti Raamat [[1969]], lk 505–512 (käsitluse autor [[August Eelmäe]]) ja bibliograafia lk 516
*[[Rein Põder]]. "Patsient nr. 4532" (novell, mis kujutab Marie Heibergi elu lõpujärku). [[Looming (ajakiri)|Looming]] [[1984]], nr 6, lk 771–781; ka Rein Põdra lühiproosakogumikus "Kivide aed", ER, Tallinn: Eesti Raamat [[1986]], lk 116–135; vene keeles: tõlkinud [[Elvira Mihhailova]], Радуга 2004, nr 3, lk 2–19
*[[Õnne Kepp]]. "Unustatu kaitseks. Taasleitud luule juurde" (valikkogu "Käisin üksi tähte valgel" arvustus). [[Keel ja Kirjandus]] [[1989]], nr 8, lk 502–503
*Marie Heiberg. Fragmente kirjadest Fr. [[Friedebert Tuglas|Tuglasele]]. [[Vikerkaar]] [[1990]], nr 9, lk 49
*[[August Eelmäe]]. "Heiberg, Marie". // [[Eesti kirjarahva leksikon]]. Tallinn 1995. Lk 109
*[[Vaapo Vaher]]. "[[Nietzsche]] tütreke". [[Kultuur ja Elu]] [[1998]], nr 4 (november), lk 42–44
*[[Kalle Kurg]]. "Viimne panoptikonlane. Looming 80" (Sisaldab ka stseeni sellest, kuidas tsensuur ei tahtnud 1984. aastal lasta Loomingus ilmuda Rein Põdra novellil "Patsient nr. 4532"). Keel ja Kirjandus 2003, nr 4, lk 281–284
*"Murelaulik Marie Heiberg" (toimetanud [[Riina Ermel]]). [[Osula]] [[2004]], 95 lk, ISBN 9949108896; sisaldab ülevaate elukäigust, fotosid, Heibergi luule- ja proosatekste
*[[Liina Valper]]. [http://www.vorumaateataja.ee/?a=uudised&b=2424 "Marie Heibergi elu ja looming on väärtustatud raamatus"]. Võrumaa Teataja, 18. veebruar 2005, lk 5
*"Üks naine kurbade silmadega. Eesti luuletaja Marie Heibergi õnne ja valu, rõõmu ja mure lugu kirjades". Koostajad [[Iivi Lepik]] ja [[Kirsten Simmo]]; lisatekstid: Iivi Lepik, [[Viivi Luik]] ja Kirsten Simmo. Sari [[Elavik (raamatusari)|Elavik]], 11. raamat. [[Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum]]. Tallinn [[2010]], 262 lk; ISBN 9789949907106
 
==Välislingid==
*{{ISIK|591}}
*[[Liina Valper]]. [http://www.vorumaateataja.ee/?a=uudised&b=2424 "Marie Heibergi elu ja looming on väärtustatud raamatus"]. Võrumaa Teataja, 18. veebruar 2005, lk 5
*[[Heili Reinart]]. [https://sobranna.postimees.ee/4349431/tuglase-ahistaja-marie-heiberg-leidis-armuvalu-tottu-lopuks-seewaldis-otsa "Tuglase ahistaja Marie Heiberg leidis armuvalu tõttu lõpuks Seewaldis otsa"]. sobranna.postimees.ee, 19. detsember 2017
*[http://www.ut.ee/verse/index.php?m=authors&aid=5 Marie Heiberg "Eesti värss"]
*[https://register.muinas.ee/public.php?menuID=photolibrary-collection-10033&action=view&id=16277&page=1&filter%5Btitle%5D=heiberg Marie Heibergi sünnikoht mälestuskiviga]
*[https://register.muinas.ee/public.php?menuID=photolibrary-collection-10033&action=view&id=16550&page=1&filter%5Btitle%5D=heiberg Marie Heibergi haud mälestuskiviga]
*[https://sisu.ut.ee/ewod/h/heiberg Marie Heiberg, Estonian Writers Online Dictionary EWOD.]
 
{{JÄRJESTA:Heiberg, Marie}}
10

muudatust