Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt: erinevus redaktsioonide vahel

Lepingu elluviimiseks moodustati Eesti ja NSV Liidu vahelise vastastikuse abistamise pakti segakomisjon, kuhu kuulusid Eesti poolt Sõjavägede Staabi ülem kindralleitnant [[Nikolai Reek]], kolonel [[Richard Maasing]], kolonel Tomberg, kolonel [[Villem Saarsen]], mereväekapten [[Johannes Santpank]], direktor Aavik ja saadik [[Aleksander Warma]]. NSV Liidu poolt kuulusid komisjoni Leningradi sõjaväeringkonna juhataja 2. järgu armeekomandör [[Kirill Meretskov]], korpusekomandör Pavlov, lennuväekomandör Ptuhhin, diviisikomandör [[Aleksandr Tjurin]], brigaadikomandör Kalmõkov, korpusekomandör Vašugin ja neid saatvad staabiohvitserid. 2.–10. oktoobril toimusid Tallinnas läbirääkimised. 10.–11. oktoobril allkirjastati protokollid, mis täpsustasid vägede sissetoomist ning Punaarmee maa-, õhu- ja merejõudude paiknemiskohti. NSV Liidu mereväebaaside kaitseks sai NSV Liit õiguse rajada ranna- ja õhukaitsepatareisid ning vaatlus- ja sideposte. Kahe aasta jooksul võisid Nõukogude sõjalaevad kasutada ka [[Tallinna sadam]]at ja [[Rohuküla sadam]]at.

[[Pilt:Red Army entering into Estonia in 1939.jpg|pisi|Punaarmee siseneb Eestisse sügisel 1939]]

 

Novembris-detsembris lükkas Eesti valitsus tagasi ettepaneku, lubada Eestisse elama baasides teenivate Nõukogude ohvitseride perekondadel, keda oli kokku 5000 inimest.