Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P pisitoimetamine |
Korrastatud ja täiendatud olulise infoga. |
||
1. rida:
'''Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt''' ehk nn '''baaside leping''' ja selle juurde kuuluv salajane protokoll sõlmiti [[1939]]. aasta [[28. september|28. septembri]] keskööl [[Eesti Vabariik|Eesti Vabariigi]] ja [[NSVL|NSV Liidu]] vahel [[Moskva]]s.
Baaside lepingut peetakse tänapäeval [[Molotovi-Ribbentropi pakt]]i kõrval teiseks põhjuseks, miks Eestist sai ligi pooleks sajandiks NSV Liidu osa.
[[File:01 ERA.957.18.78 lk.1.jpg|pisi|Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt, lk 1]]▼
[[File:02 ERA.957.18.78 lk.2.jpg|pisi|Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt, lk 2]]▼
[[File:03 ERA.957.18.78 lk.3.jpg|pisi|Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt, lk 3]]▼
[[File:04 ERA.957.18.78 lk.9.jpg|pisi|Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt, lk 4]]▼
*[[23. august]] 1939. [[Kolmas Riik|Saksamaa]] [[välisminister]] [[Joachim von Ribbentrop]] ja [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidu]] [[Rahvakomissaride Nõukogu]] esimees [[Vjatšeslav Molotov]] kirjutavad [[Moskva]]s alla [[mittekallaletungileping]]ule, mille salajases lisaprotokollis jagatakse omavahel [[Ida-Euroopa]]: Saksamaa saab [[Poola]] lääneosa ja [[Leedu]] (viimane läheb hilisema täienduslepinguga Nõukogude Liidule), Moskvale jäävad [[Soome]], [[Eesti]], [[Läti]], Ida-Poola ja [[Bessaraabia]].▼
*[[2. detsember]] 1939. Soome valitsuse väliskomisjon otsustas pöörduda Rootsi poole palvega teatada Nõukogude Liidu valitsusele, et Soome on valmis jätkama katkenud läbirääkimisi ja tegema uusi konstruktiivseid ettepanekuid. Rootsi sõjaväeatašee Kempfi hinnangul oli välisminister [[Väinö Tanner]] sõja lõpetamise nimel nõus enam-vähem mistahes tingimustega<ref name="XorqA" />.▼
== Eelloost ja olustikust ==
1939. aasta [[ülestõusmispühad]]e paiku toimusid Eesti kagupiiri vahetus läheduses Punaarmee demonstratiivsed õppused-manöövrid, mille käigus arvukad ratsaväe üksused liikusid lahingukorras rünnates Eesti piirini, kus peatusid.
▲
Pakti sõlmimise läbirääkimistest võtsid osa [[NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimees]] [[Vjatšeslav Molotov]] ja [[Stalin]] ühelt poolt ja [[Eesti Vabariigi välisminister]] [[Karl Selter]], [[I Riigivolikogu|Riigivolikogu]] esimees [[Jüri Uluots]], [[Ants Piip]] ja Eesti saadik Moskvas [[August Rei]] teiselt poolt. Alla kirjutasid Molotov ja Selter.▼
[[7. juuni]]l sõlmiti Saksamaa ettepanekul (ajendiks USA presidendi läkitus 15. aprillil 1939) Eesti ja Saksa välisministrite poolt Berliinis [[Eesti-Saksa mittekallaletungileping]]. Sarnane leping oli eelnevalt sõlmitud näiteks ka Saksamaa ja Läti vahel. Berliinist ei antud Tallinnale mingeid konkreetseid abistamislubadusi, kuid kahe riigi suhted soojenesid. Eestit külastas suvel [[ristleja]]l [[Admiral Hipper]] [[Wehrmacht]]i [[staabiülem]] kindral [[Franz Halder]] ja infot liikus ka [[Abwehr]]i ülema admiral [[Wilhelm Canaris]]e visiidist.
Pakti viienda artikli järgi ei tohtinud selle elluviimine mingil viisil riivata lepinguosaliste suveräänseid õigusi, eriti nende majandussüsteemi ja riiklikku korda. Pakti kolmandas artiklis lubas Eesti Vabariik Nõukogude Liidul tuua oma sõjalaevastiku [[Saaremaa]]le, [[Hiiumaa]]le ja [[Paldiski]] linna. Samuti oli lubatud laevastikku toetada teist liiki väeosadega. Muude baaside ja lennuväljade täpsed kohad lepiti vastastikku kokku väljaspool baaside lepingut.▼
'''[[1. september|1. septembril]] 1939.''' algas [[Kolmas Riik|Saksamaa]] [[Poola Teises maailmasõjas|kallaletungiga]] [[Poola]]le [[Teine maailmasõda]]. [[17. september|17. septembril]] 1939. [[NSV Liidu kallaletung Poolale|tungisid Poola]]sse [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidu]] väed. Inglismaa ja Prantsusmaa kuulutasid sõja Poolat rünnanud Saksamaale, aga mitte paar nädalat hiljem samuti Poola tunginud NSV Liidule. Juba [[23. september|23. septembril]] 1939 pidasid Poola pinnal kokku saanud [[Wehrmacht]] ja [[Punaarmee]] koos võiduparaadi [[Brest (Valgevene)|Brest]]is, tähistamaks ühist võitu Poola üle. Sõjategevus Poolas tähendas, et Balti riigid lõigati maismaalt praktiliselt ülejäänud Euroopast ära, mis põhjustas lisaks veel Saksamaa poolt Inglismaale kehtestatud mereblokaadiga tarbekaupade tarneraskusi.
Erinevalt samal ajal peetud Nõukogude Liidu-[[Soome]] läbirääkimistest, millest ei olnud teadlikud isegi kõik Soome valitsuse liikmed, sai Eesti valitsus lepingu sõlmimiseks üksmeelse nõusoleku [[I Riigivolikogu välis- ja riigikaitsekomisjon|Riigivolikogu]] ja [[I Riiginõukogu välis- ja riigikaitsekomisjon|Riiginõukogu välis- ja riigikaitsekomisjoni]] ühiselt koosolekult. [[Jaan Tõnisson]] leidis, et "Venemaal pole vallutamise tahet ning ta nõuab ainult seda, mis on tema julgeolekuks vajalik."▼
1939. aasta sügiseks olid Eesti sõjavägede staabi andmeil koondunud Eesti idapiiride taha suured Punaarmee väekoondised, mille arvukust hinnati septembri teisel poolel 160 000 mehele, 700 suurtükile, 600 tankile ja 600 lennukile (tegelikult oli piiridel u 135 000 meest, aga hinnangust märksa enam raskerelvastust). [[Eesti sõjavägi|Eesti sõjaväe ja Sõjaministeeriumi]] rahuaegne ette nähtud koosseis oli 16 671 inimest (tegelikult oli 1939. aasta kevadel rivis u 15 665) ja sõjaaegne koosseis 105 749 meest. Olemas oli u 230 suurtükki, 12 vananenud tanki ja u 40 suuresti vananenud lennukit. [[Mobilisatsioon]]iks, millega ei tahetud ette provotseerida, oli plaanitud 3 päeva.
[[8. oktoober|18. oktoobril]] tuli [[Punaarmee]] üle piiri sõjaväebaasidesse. Samal päeval algas [[Hitler]]i kutsel [[Umsiedlung|baltisakslaste ümberasumine]].▼
== Pakti sõlmimine ==
===Sündmused===
Sõja puhkemine põhjustas Eestile majanduslikke raskusi ja selgus, et Nõukogude Liit on huvitatud vastastikuse kaubavahetuse laiendamisest ja transiidist. 1939. a 12. septembril sõitiski Eesti välisministeeriumi väliskaubanduse osakonna direktor [[Georg Meri]] uue kaubanduslepingu sõlmimiseks Moskvasse läbi rääkima.
[[Pilt:Orzel incident in Uus Eesti.jpg|pisi|Ajalehe "Uus Eesti" artikkel Poola allveelaeva kohta 1939]]
[[14. september|14. septembri]] öösel saabus ootamatult Tallinna reidile sõjas osaleva Poola allveelaev '''Orzeł''' ja soovis kasutada neutraalses riigis abi - komandör olevat haige ja laeval rike. Laev interneeriti peagi Eesti võimude poolt, kuid meeskond jäi veel laeva. Kui aga NSV Liit [[17. september|17. septembril]] [[NSV Liidu kallaletung Poolale|Poolale kallale tungis]], õnnestus Orzeł-il järgmise päeva ööl Tallinnast põgeneda. Tulemusi ei andnud laeva otsingud Eesti vetes järgmistel päevadel. Nõukogude Liit aga kasutas olukorda ära, et tungida järgnevatel päevadel vaenuliku allveelaeva otsingute ettekäändel mitmel korral Eesti territoriaalvetesse ja [[õhuruum]]i. Viimaks jõudis kadunud allveelaev 21. septembril Rootsi rannikule, kus saadeti paadiga maale Tallinnast põgenemisel vangistatud ja kaasa võetud Eesti mereväelased.
Eesti-Vene kaubandusläbirääkimised Moskvas kestsid 10 päeva ja kulgesid soodsalt. Allveelaeva intsidenti ei arutatud. [[22. september|22. septembril]] saabus Eesti välisminister [[Karl Selter]] isiklikult Moskvasse, et kirjutada alla [[Eesti – NSV Liidu kaubandusleping]]ule. [[24. september|24. septembril]] esitas NSV Liidu valitsus välisministrile aga ootamatult nõudmise [[sõjaväebaas]]ide rajamiseks Eesti territooriumile. Ettekäändeks toodi [[Poola]] allveelaeva põgenemine nädal varem. Moskva süüdistas nüüd Eestit Nõukogude Liiduga sõjas oleva riigi abistamises – Poola meremeeste mahitamises ja "nende põgenema aitamises" – ning nõudis Eestilt [[ultimaatum|ultimatiivselt]] vastastikuse abistamise pakti allakirjutamist, ähvardades keeldumise korral sõjalise jõuga. Eesti välisminister pidi sõitma kokkuleppe kohaselt esmalt Tallinna nõu pidama, kuid kutsuti kaaskonnaga keskööks uuesti nõupidamisele, kus esitati juba valmis abistamise pakti projekt.
▲25. septembril lendas välisminister K. Selter Riia kaudu Tallinna ja informeeris riigi- ja sõjaväe juhtkonda kujunenud olukorrast. [[26. september|26. septembril]] toimus [[Eesti Vabariigi valitsus]]e koosolek, kus otsustati NSV Liidu nõudmised vastu võtta, kuna Eestil polnud lootust välisabile enda kaitsel. Erinevalt samal ajal peetud Nõukogude Liidu-[[Soome]] läbirääkimistest, millest ei olnud teadlikud isegi kõik Soome valitsuse liikmed, sai Eesti valitsus lepingu sõlmimiseks üksmeelse nõusoleku [[I Riigivolikogu välis- ja riigikaitsekomisjon|Riigivolikogu]] ja [[I Riiginõukogu välis- ja riigikaitsekomisjon|Riiginõukogu välis- ja riigikaitsekomisjoni]] ühiselt koosolekult. [[Jaan Tõnisson]] leidis isegi, et ''"Venemaal pole vallutamise tahet ning ta nõuab ainult seda, mis on tema julgeolekuks vajalik."''
27. septembri varahommikul sisenes [[Narva laht]]e Eesti Toila meresideposti vaatluspiirkonda NSV Liidu [[kaubalaev]] [[Metallist (kaubalaev)|Metallist]], mis jäi ankrusse. Pärast lõunat tulid Metallisti juurde kolm Balti laevastiku sõjalaeva. Metallistilt võeti meeskond maha ja õhtupimeduses uputati laev samas. Kohe alustasid Nõukogude Liidu raadiojaamad aga teate levitamist, nagu oleks "tundmatu allveelaev" uputanud [[torpeedo]]ga Narva lahes nõukogude kaubalaeva. Laeva SOS-signaali (koos uppumise põhjusega) pidanuks aga Eesti raadiojaamad kuulma.
▲28. septembril sõlmiti NSV Liidu ja Eesti vahel Moskvas vastastikuse abistamise pakt. Pakti sõlmimise läbirääkimistest võtsid osa [[NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimees]] [[Vjatšeslav Molotov]] ja [[Stalin]] ühelt poolt ja [[Eesti Vabariigi välisminister]] [[Karl Selter]], [[I Riigivolikogu|Riigivolikogu]] esimees [[Jüri Uluots]], [[Ants Piip]] ja Eesti saadik Moskvas [[August Rei]] teiselt poolt. Alla kirjutasid Molotov ja Selter päeva viimastel minutitel. Alla kirjutati ka kaubanduslepe ja pakti konfidentsiaalne protokoll, mis täpsustas garnisonide suuruse ja paiknemise.
=== Pakti sisust ===
*Eestis loodi sõjaväebaasid 25 000 Nõukogude Liidu sõjaväelasele (esialgne soov oli 35 000).
*Pakti elluviimine ei tohtinud mingil viisil riivata lepinguosaliste suveräänseid õigusi, eriti nende majandussüsteemi ja riiklikku korda.
▲
== Pakti dokument ==
<gallery>
▲
▲
▲
▲
</gallery>
==Tagajärjed==
14. oktoobril ilmus seni teadmata asukoha ja sõidusihiga allveelaev Orzeł lõpuks välja Inglismaal. Nõukogude Liit ei ilmutanud siiski huvi lepingut ümber vaadata.
[[Pilt:Red Army entering into Estonia in 1939.jpg|pisi|Punaarmee siseneb Eestisse sügisel 1939]]
▲[[
Eestisse saabunud Nõukogude Liidu sõjaväelased olid sügavalt hämmastunud neile harjumatust elatustasemest ja kaupade küllusest, mis ei olnud kooskõlas Nõukogude Liidu propagandaga, mida nad seni kuulnud olid. Nad küsisid avalikult, kui kaua suudab Eesti valitsus seda näitust ülal hoida ja millal see lõpeb<ref name="0qm0I" />. Nõukogude Liidu sõjaväelaste kultuurikonfliktidest ja kogenematusest neile harjumatute esemete (nagu WC) kasutamisel on teada arvukalt kirjeldusi.
Nõukogude Liidu välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov saatis täievolilisele esindajale Eestis [[Kuzma Nikitin]]ile 23. oktoobril 1939 telegrammi, kus oli muuseas öeldud: ''"Te olete kohustatud lõpuks mõistma, et igasugune selliste Eesti "sovetiseerimise" meeleolude õhutamine või isegi sellistele meeleoludele mittevastuastumine on vaid meie vaenlaste Nõukogude-vastaste provokaatorite huvides. Sellise ebaõige käitumisega Te viite segadusse ka eestlased, näiteks Piibu, kes näib arvavat, et tal on nüüd 7. novembril vaja pidada Nõukogude-sõbralikke kõnesid. Te peate hoolitsema vaid selle eest, et meie inimesed, sealhulgas ka sõjaväelased Eestis, täpselt ja hoolikalt täidaksid abistamispakti ja Eesti asjadesse mittesekkumise printsiipi, ja hoolitsema, et ka Eesti pool suhtuks pakti samamoodi''<ref name="CagrE" />."
▲
3. veebruaril 1940 esitas Eesti saadik Moskvas protesti Eesti sõjalennuki tulistamise asjus Nõukogude Liidu laevade poolt. Nõukogude Liidu välisasjade rahvakomissar avaldas 4. veebruaril kahetsust<ref name="Q1Cfo" />.
36. rida ⟶ 56. rida:
7. veebruaril 1940 protesteeris Eesti valitsus Eesti territooriumi pommitamise vastu [[Talvesõda|Talvesõja]] käigus, Nõukogude Liidu lennukite maandumise vastu väljaspool neile määratud baaside maa-ala ja lepinguga ettenähtud Eestis asuva Nõukogude Liidu kontingendi suuruse (25 000 meest) ületamise vastu Nõukogude Liidu poolt (siis oli 27 300 meest)<ref>Liivi Uuet ja Erich Kaup. Sotsialistliku revolutsiooni käsiraamat. Tammerraamat, 2011, lk 207–208.</ref>
USA suursaadik Nõukogude Liidus [[Laurence Steinhardt]] iseloomustas pärast oma ringreisi Eesti olukorda 17. veebruaril 1940 järgmiselt: ''"Oma enamuses tunnetavad eestlased ja lätlased, et Nõukogude relvajõud, kelle esindajaid leidub kõikjal, eriti aga hakkavad nad silma raudteejaamades, kujutavad endast tegelikult okupatsiooniarmeed''<ref name="uE9Zv" />."
Saksa sõjaväeatašee abi kapten Körneri hinnangul 21. veebruarist 1940 relvastusid eestlased kiirendatud korras, valmistudes juhuks, mil Nõukogude Liit lisaks Soome rindele peab võitlema mõnel teisel rindel – Kaukaasias. Eestlastele oleks üksnes Eesti pinnal asuv Nõukogude Vene sõjavägi võinud vaenlasena arvesse tulla. Tõenäoliselt oleksid Balti riigid sel juhul tegutsenud üheskoos. [[Nikolai Reek]] olevat kapten Körnerilt korduvalt küsinud: "Kui palju meil veel aega on<ref name="QTmDz" />?"
Aprillis 1940 levitatud illegaalse EKP häälekandja Kommunist numbris on öeldud: ''"...just sellepärast, et valitsuse seisukord ühenduses rahvusvaheliste sündmustega on muutunud äärmiselt ebakindlaks, muudetakse politseilik terror ennekuulamatult teravaks ja rakendatakse töörahva kaelakondi murdmiseks tööle uued nuhkide armeed''<ref name="DFx3S" />.."
[[Paldiski]] elanikele tähendas baaside leping sunniviisilist kodude maha jätmist. Eesti võimud täitsid lepingut lootuses, et ka teine osapool seda täidab, mistõttu [[NSV Liit|Vene]] vägede tulekuks oli linn elanikest juba tühjaks tehtud. Paldiskist kujunes venelaste üks tähtsamaid baase. Kohe alustati merekindlustuste ehitamist vastavalt plaanile panna [[Soome laht]] lukku. Patareisid hakati ehitama [[Suur-Pakri|Suur-]] ja [[Väike-Pakri]]le ning [[Pakri poolsaar]]e tippu. Samaaegselt ehitati ka raudteekahuritele tulistamiseks mõeldud platvorme, mis on veel tänapäeval alles, kuigi võsastunud ning kõrvalises kohas.
48. rida ⟶ 68. rida:
[[Osmussaar]]e elanikkond [[evakueerimine|evakueeriti]] ja [[12. juuni]]l [[1940]] hakati saarele rajama [[Rannakaitsepatarei nr 314|rannakaitsepatareid number 314]].
▲==Baaside lepingu alusel Eestisse toodud nõukogude väed==
{{Vaata|NSV Liidu sõjaväebaasid Eestis 1940. aastal}}
* [[65. Eriotstarbeline laskurkorpus]] (''65-ый особой стрелковой корпус'') asukohaga [[Haapsalu]]; ülem: korpusekomandör [[Aleksandr Tjurin]] (1884 – )
** [[123. Üksik sidepataljon]],
**11. korpuse Õhutõrjedivisjon (''11-й корпусной зенитный артдивизион''), **[[16. Laskurdiviis]], **[[18. Kergtankide brigaad]], **5. Motomehhaniseeritud salk, **[[414. Autotransportpataljon]], **[[415. Autotransportpataljon]] * Õhujõudude Erigrupp:
**[[35. Keskmaapommitajate polk]], **[[52. Keskmaapommitajate polk]], **[[7. Kaugpommitajate polk]], **[[53. Kaugpommitajate polk]], **[[15. Hävituslennukite polk]], **[[38. Hävituslennukite polk]] :Kokku: 21 347 inimest, 283 tanki, 54 soomusautot ja 255 lennukit.<ref name="mIbZE" />
==Vaata ka==
*[[47 Eesti ohvitseri kiri]]
*[[Orzeli juhtum]]
==Viited==
| |||