Nikolai Judenitš: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
PResümee puudub |
||
8. rida:
| Hüüdnimi =
| Sünniaeg = [[30. juuli]] [[1862]]
| Sünnikoht = [[Moskva]], [[Vene keisririik]]
| Surmaaeg = [[5. oktoober]] [[1933]]
| Surmakoht = [[Cannes]], [[Prantsusmaa]]
| Teenistused = [[Kaukaasia sõjaväeringkond|Kaukaasia sõjaväeringkonna]] [[staabiülem]]
| Auaste = jalaväekindral
67. rida:
Juba järgmisel päeval [[26. juuli]]l tuli Judenitš [[Tallinn|Tallinna]], et hakata ette valmistama rünnakut [[Petrograd]]ile läbi Eesti. Tallinna saabudes oli tal plaanis kohe lahkuda [[Narva]], kuid veel Tallinnas olles sai ta [[Loodearmee]] juhilt [[Aleksandr Rodzjanko]]lt ettepaneku loobuda Petrogradi ründamisest, kuna väiksearvuline Loodearmee (5000–6000 meest) pole ilmselt suuteline linna vallutama. Rodzjanko tegi ettepaneku koondada kõik väed [[Pihkva]]sse ja sealt rünnata edasi [[Novgorod]]i suunas. Judenitš pidas Rodzianko plaani hukatuslikuks, kuna rindejoon veniks sel juhul väga pikaks, mistõttu oleks punaarmeel võimalik korraldada valusaid vasturünnakuid. Vaatamata Judenitši vastuseisule oli Rodsianko Pihkva suuna plaanist niivõrd sisse võetud, et andis käsu [[Jamburg]] maha jätta. Vaidlused Pihkva suuna üle küll lõppesid, kuid kui Punaarmee vallutas [[20. august]]il Pihkva, pöörasid kindralid omavahel tülli ning Rodzjanko saadeti hiljem komandeeringusse Inglismaale (sisuliselt vallandati).
Kui Judenitš jõudis juuli lõpus [[Narva]], oli Loodearmee taganemas. Olukord oli masendav. Puudusid korralikud relvad, jalanõud, ravimid ja laskemoona oli vähe. Judenitš sai aru, et esimese probleemina tuleb tegeleda sõjaväe varustuse parandamisega. Ta küsib abi lääneliitlastelt. Inglased saadavadki augusti algul esimesed saadetised. Muuhulgas on esimestes partiides ka 60 suurtükki ja 120 kuulipildujat. Kuid Suurbritannia sõjalise missiooni esindajad esitasid Judenitšile omapoolsed tingimused, kusjuures talle öeldakse, et nõudmiste mitte vastuvõtmise korral abi rohkem ei saadeta ning alustatakse lobitööd Judenitši tagandamiseks Loodearmee juhi kohalt. Tegemist on seega sisuliselt ultimaatumiga. Sellised tingimused esitatakse [[12. august]]il kell pool seitse õhtul. Judenitš sai telegrammi, milles teatati, et Suurbritannia sõjalise missiooni esindajate korraldusel luuakse Tallinnas Vene demokraatlik valitsus. Valitsuse üheks põhiülesandeks oli ette nähtud Eesti Vabariigi tunnustamine. Teatati, et valitsus moodustatakse kella seitsmeks õhtul. Judenitš pidi saama valitsuse sõjaministriks ja ühtlasi jääma Loodearmee juhiks. Suurbritannia sõjalise missiooni nõudmine oli Judenitšile üllatuseks, kuna juba [[7. august]]il oli ta Tallinnas kohtunud
Sellega oli varustuse probleem lahendatud ning Judenitš proovis nüüd suurendada Loodearmee isikkoosseisu. [[24. august]]il viidi Loodearmeele kuuluvatel aladel läbi üldmobilisatsioon. Kuid kuna Loodearmee kontrolli all olevad alad olid piiratud ning rindejoon korduvalt piirkonnast üle käinud, sai Judenitš mobilisatsiooniga kokku vaid 9000 meest. Ta lootis ka [[Kuramaa]]l parajasti moodustatud vabatahtlikele sõjasalkadele vürst Liveni juhatusel ja samuti Lätis asuvatele polkovnik [[Pavel Bermondt-Avalov|Bermondti]] ja polkovnik Vjurgolitsi üksustele. Juba [[9. juuli]]l [[1919]] andis ta korralduse, et kõik need üksused liiguksid [[Narva]] ja liituksid [[Loodearmee]]ga. Selle korralduse täitis aga vaid vürst Lieven, kes umbes 2000 mehega tuligi Narva. Polkovnik [[Pavel Bermondt-Avalov]] (5000 meest) ja polkovnik Vjurgolits (1500 meest) aga keelduvad seda käsku täitmast. Mõlemad polkovnikud peatasid ka mitu rongiešeloni endiste sõjavangidega, kes Saksamaal olid avaldanud soovi liituda Vene valgetega. Riia all Judenitšile mõeldud ešelonid peatati ja sõduritele öeldi, et te oletegi kohal. Selliste trikkide tulemusel oli Bermondtil oktoobri alguseks 1919 juba umbes 10 000 meest. Judenitš saatis ka hiljem korduvalt üleskutseid, et nimetatud väed ühineksid temaga, kuid kõik need üleskutsed jäid vastuseta. Judenitš sõitis seepeale Riiga, lootes kohtuda isiklikult [[Pavel Bermondt-Avalov|Bermondt Avalov]]iga, kuid viimane ei võtnud Judenitšit isegi mitte vastu. Seepeale kuulutas Judenitš Bermondti reeturiks ja arvas ta sõjaväest välja.
Enne rünnakut [[Petrograd]]ile oktoobris [[1919]] kuulus Loodearmeesse ligikaudu 20 000 meest (17 800 tääki, 700 saablit, 57 suurtükki, 6 tanki ja 2 soomusautot). Punaarmeel seisis Judenitši vastas 24 850 tääki, 800 saablit, 148 suurtükki, 2 soomusrongi ja 8 soomusautot. Judenitš mõistis, et jõud Petrogradi vallutamiseks on liiga väikesed ja pealinna vallutamine õnnestuks vaid siis, kui samal ajal puhkeks linnas mäss. Mässu pidi juhtima [[7. armee (Vene SFNV)|7. armee]] staabiülem endine tsaariarmee polkovnik Ljundekvist. Mässu oli plaanis alustada rünnaku viiendal päeval kui Judenitš on vallutanud teatud punktid Peterburi eeslinnades. Mässu pidi alustatama 600–800 mehega. Loodeti ka, et 85% Punaarmee isikkoosseisust tuleb mässajate poolele üle.
Judenitš otsustas alustada pealetungi Petrogradile ööl vastu [[10. oktoober|10 oktoobrit]] 1919. Pealetungile asus ta vaid Loodearmee jõududega. Eesti armee pealetungist osa ei võtnud. Pealetung oli edukas, kuid plaanitust aeglasem. Plaanitud tempot suutis pidada vaid Lieveni diviis. [[17. oktoober|17. oktoobril]], kui Judenitši väed olid veel Petrogradist kaugel, võttis linna kaitsmise üle [[Lev Trotski]]. Samal päeval kirjutas Kamenev alla direktiivile, mille alusel hakati Petrogradi all paiknevat Punaarmeed täiendama. Plaanitud 16.–17. oktoobri asemel jõuti Petrogradi lähistele alles [[22. oktoober|22. oktoobril]]. Päev enne oli alanud Punaarmee vastupealetung, kuid Judenitši väed asusid linnast veel 45 kilomeetri kaugusel. Kuna kokkulepe oli, et mässu puhkemiseks peab Judenitš vallutama teatud punktid Petrogradi eeslinnades, siis mässu ei puhkenud. Ka polkovnik Ljundekvist, kes pidi mässu juhtima, suunati tööle teisele ametipostile. Judenitš üritas nüüd jälle abi saada [[Soome]]lt. [[22. oktoober|22. oktoobril]] saatis ta telegrammi liitlastele, paludes rünnata [[Petrograd]]i Soome jõududega. Judenitšit toetas Mannerheim, kuid Soome valitsus jäi esialgu äraootavale seisukohale. Kui aga algas Loodearmee taganemine, teatati [[5. november|5. novembril]] 1919, et Soome rünnakut ei toeta.
77. rida:
Punaarmeele saabus alates [[17. oktoober|17. oktoobrist]] vastavalt [[Lev Kamenev]]i poolt alla kirjutatud direktiivile pidevalt täiendust. [[21. oktoober|21. oktoobril]] alustas punaarmee vastupealetungiga. Jõudude vahekord oli selleks momendiks juba masendavalt Judenitši kahjuks. [[Punaarmee]] [[Läänerinne (Vene kodusõda)|Läänerinde]] väed ründasid 40 000 mehega, 453 suurtükiga, 708 kuulipildujaga, 6 soomusrongiga ja 9 soomusautoga. [[3. november|3. novembril]] andis Judenitš käsu taganemiseks.
Judenitš palus oma Eesti piiride poole taganevad väed läbi lasta, kuid Eesti valitsus keeldus ning lubas Vene valgete vägedel ületada piiri vaid loovutades relvad ja eraldusmärgid. Lõplikult jättis Judenitši sõjavägi Narva jõe vasaku kalda maha [[6. detsember|6. detsembril]] 1919. Detsembri algul teatas Judenitš ka, et ta astub Loodevalitsusest välja ning [[5. detsember|5. detsembril]] loeb Loodevalitsus oma tegevuse lõppenuks ja läheb laiali. [[22. jaanuar|22. jaanuaril]] 1920 andis Judenitš käsu sõjavägi [[demobilisatsioon|demobiliseerida]]. [[24. jaanuar|24. jaanuaril]] andis ta lahkumiskäsu oma vägedele, kus põhjendas, miks oli sunnitud sõjaväe laiali saatma ja miks ise lahkub sõjaväe juurest. Ta sai väljasõiduviisa Eestist ja plaanis sõita 27. jaanuaril koos oma naise ja adjutandiga [[Pariis]]i. Kuid 26. jaanuaril kell 11 õhtul tuli Judenitši juurde kindral [[Stanisław Bułak-Bałachowicz]] ja nõudis, et Judenitš tuleks temaga kaasa arutama finantsasju. Judenitš keeldus, kindral Bułak-Bałachowicz lahkus, kuid naasis mõne aja pärast koos kolme Eesti politseinikuga. Koos Judenitšiga suunduti politseijaoskonda, kus talle teatati, et tema väljasõiduviisa on tühistatud. Seejärel viidi Judenitš rongijaama, kus teda juba ootas kaubarongi külge haagitud vagun. Rong koos Judenitšiga startis praktiliselt kohe Nõukogude Venemaa suunas. Judenitši lähikondsed võtsid kohe ühendust Prantsuse-Inglise missiooniga, kes omakorda nõudis Eesti valitsuselt kohest rongi peatamist. Judenitši rongile saadeti järele teine rong koos relvastatud salgaga. Esimene rong püüti kinni Tapa kandis ja Judenitš toodi tagasi Tallinna.
27. jaanuaril 1920 otsustas [[Jaan Tõnissoni esimene valitsus|Vabariigi Valitsus]]: "Siseministrile kohuseks teha Välisministriga kokkukõnelemisel abinõusid tarvitusele võtta, et kindral Judenitsch Eesti riigi piiridest alles siis võiks lahkuda, kui tema on endise P.-Lääne armee senise koosseisu ja meeskonna ülespidamise tulevikus tarvilikult kindlustanud<ref>http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110700202672&img=era0031_001_0000216_00018_t.jpg&tbn=1&pgn=1&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=ed7ad6f04a34b6cabf9b888d89c6fa71</ref>."
83. rida:
Eesti valitsus nõudis Judenitšilt, et viimane loovutaks kogu Loodearmeele kuuluva välisvaluuta. Judenitš keeldus, põhjendades seda sellega, et suur hulk Loodearmee varustust läks Eesti Vabariigi valdusse.
3. veebruaril 1920 otsustas Vabariigi Valitsus:
===Paguluses Prantsusmaal===
100. rida ⟶ 101. rida:
==Välislingid==
* [http://eestiraadio.cma.ee/viker/index.php?lang=est&main_id=389 David Vseviovi raadiosaade "Müstiline Venemaa"
{{JÄRJESTA:Judenitš, Nikolai}}
| |||