Eesti esiajalugu: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
|||
38. rida:
|Noorem kiviaeg
|3000 – 1500 eKr
|4900 – 1800
|5000 – 1800
|3900 – 1800 eKr
|-
83. rida:
*[[Kiviaeg]]
**[[Vanem kiviaeg]] (kuni 9600 eKr)
**[[Keskmine kiviaeg]] (9600 – 3900
**[[Noorem kiviaeg]] (3900 – 1800 eKr)
*[[Pronksiaeg]]
106. rida:
Pärast Weichseli jäätumise maksimumi (umbes 22 000–20 000 aastat eKr) alanud kliima soojenemine tõi kaasa Euroopa põhjaosa katnud jäämassiivi taandumise, mis Eesti alal algas umbes 13 000 a eKr.<ref>Aivar Kriiska 2004, lk 61</ref> Kuna [[liustik]] taganes [[Skandinaavia mäestik]]u suunas, siis vabanesid jää alt esimesena kagupoolsed piirkonnad, viimasena Loode-Eesti, [[Hiiumaa]] ja Lääne-[[Saaremaa]]. Kokku võttis see protsess Eesti alal aega umbes 2000 aastat. Mandrijää ja selle sulamisveed kujundasid ümber maastikku nii [[Kulutus|kulutades]] kui kuhjates materjali. Sulaveed kogunesid madalamatele aladele, eriti [[Peipsi]] ja [[Võrtsjärv]]e nõkku, ning ujutasid üle kogu Loode- ja Lääne-Eesti, saared ning suure osa Kirde-Eestist. Jääserva ette tekkis [[Balti jääpaisjärv]], mis hõlmas praeguse [[läänemeri|Läänemere]] lõunaosa koos [[Soome laht|Soome lahe]] ja [[Laadoga]] järvega. Kliima oli [[Arktiline kliima|arktiline]] ja [[Lähisarktiline kliimavööde|lähisarktiline]], lagedapoolsel maastikul levis [[tundra]]laadne taimestik, liikusid [[põhjapõder|põhjapõtrade]] ja [[Metshobune|metshobuste]] karjad, leidus ka mammuteid, [[Karvane ninasarvik|karvaseid ninasarvikuid]] ja [[Euroopa piison|ürgpiisoneid]]. [[Allerødi kliimaperiood]]il (12 000–10 700 a eKr) toimus kliima ajutine soojenemine ja kuivenemine (keskmine temperatuur u 6° tänapäevasest madalam), mis tõi kaasa lõuna poolt tulnud [[Parasvööde|parasvöötme]] taimede ([[kask|kase]]- ja [[mänd|männi]]metsad, [[vaevakask]], [[rohttaim]]edest [[maltsalised]], [[Harilik drüüas|drüüas]], [[võtmehein]], [[palderjan]] jt) ja loomade (tõenäoliselt [[hunt]], [[ilves]], [[kobras]], [[pruunkaru]], [[punarebane]], [[põder]], [[saarmas]], [[valgejänes]]) saabumise, kuid [[Dryas'e kronotsoon]]is (10 700–9600 a eKr) jahenes kliima järsult ja valitsevaks sai jälle tundra- ja [[stepp|stepi]]ilmeline maastik koos külmalembeste rohttaimede, [[sammal|sambla]], vaevakase, [[paju]] ja [[kadakas|kadakaga]]. Väikestes allesjäänud metsades kasvas mänd või kask. Metsloomad taandusid lõunasse ja Eesti alale liikus taas põhjapõtru ja mammuteid.<ref>Lembit Jaanits ''et al'' 1982, lk 24–25</ref><ref>Aivar Kriiska 2004, lk 161–163</ref>
Kindlad tõendid inimeste kohalolust [[Baltimaad]]es pärinevad ajast 11 000 a eKr. Läänemere idapiirkonna asustus tekkis ilmselt kahe [[ränne|rände]] tulemusel: kõigepealt Kesk-Euroopa põhjaosast [[Hamburgi ajajärk|Hamburgi ajajärgust]] lähtunud [[Bromme kultuur]]i (alates 11 000 eKr) inimesed, mille põhjalt kujunes [[Ahrensburgi kultuur]], ja 1000 aastat hiljem [[Poola]] alalt lähtunud [[Świdry kultuur]]i asustuslaine.<ref name=Kriiska38>Aivar Kriiska 2004, lk 38</ref> Need kaks [[arheoloogiline kultuur|arheoloogilist kultuuri]] eksisteerisid mõnda aega paralleelselt ja
==Keskmine kiviaeg (9600–3900 a eKr)==
[[File:Baltic History 7500-BC.svg|thumb|Antsülusjärv]]
===Loodusolud===
Umbes 9600 a eKr oli mandrijää sedavõrra taandunud, et jääpaisjärvel tekkis Kesk-[[Rootsi]] kohal väljapääs [[ookean]]i ([[Billingeni katastroof]]). Selle tagajärjel langes veetase paarkümmend meetrit, ajutiselt võib-olla isegi alla tänapäevase taseme, ja Läänemere nõos kujunes [[riimvesi|riimveeline]] [[Joldiameri]]. Jää raskuse alt vabanenud [[Glatsioisostaasia|maakoore aeglane kerge]] katkestas aga umbes 9000 a eKr Kesk-Rootsi ühenduse ning Läänemerest sai uuesti mageveekogu ([[Antsülusjärv]]). Kuna Skandinaavia sulavate liustike vett voolas jätkuvalt juurde, siis hakkas veetase taas tõusma, ujutades üle rannaalad. 8300–8200 a eKr saavutas Antsülusjärv nii kõrge taseme, et hakkas [[Taani väinad|Taani väinade]] kohal ookeani voolama, mis tõi kaasa veetaseme languse. Umbes 7000. a
Joldiamere tekkimise järel toimus kiire soojenemine. Eesti alal kujunes niiske ja tänapäevaga võrreldes mõnevõrra jahedam [[preboreaalne kliima]] (9600–8200 a eKr). Levisid hõredad kasemetsad, liivastes piirkondades, eriti äsja vee alt vabanenud saartel ja mandri lääneosas ka männikud. Hiljem lisandus seni mitteesindatud liike nagu [[sarapuu]], [[lepp]] ja teised [[lehtpuu]]d, [[põõsarinne|põõsarindesse]] [[astelpaju]], [[puhmarinne|puhma]]- ja [[rohurinne|rohurindesse]] [[kõrrelised|kõrrelisi]], [[lõikheinalised|lõikheinalisi]], [[sõnajalg]]u, randadesse-kallastele [[puju]]. Avamaastike loomad nagu põhjapõder ja mammut lahkusid või surid välja. Metshobune ilmselt säilis. Sisse rändasid põder, pruunkaru, kobras, ilves, hunt, punarebane, valgejänes ja teised [[metsavöönd]]i loomad. [[Põhja-Jäämeri|Põhja-Jäämerest]] saabusid Joldiamerre [[viiger|viigerhülged]]. Hakkasid kujunema [[soo]]d.<ref name=Jaanits26 /><ref>Aivar Kriiska 2004, lk 167</ref>
121. rida:
===Asustus ja elatusviis===
Arvatavasti Śvidry kultuuri baasilt kujunes välja keskmise kiviaja kultuur, mida on tuntud [[Kunda kultuur]]ina ja mis hõlmas kõiki Baltimaid, Põhja-[[Valgevene]]t, Kirde-Poolat, Loode-[[Venemaa]]d, [[Karjala]]t ja [[Soome]]t. Ühe seletuse kohaselt kujunes see välja Lõuna-Leedus ja Kirde-Poolas, jõudes sealt Läti ja Eesti alale koos uusasukate saabumisega. Teise versiooni järgi tekkis Kunda kultuur laiemal alal, mis hõlmas ka Eestit.<ref name=Kriiska45 /> Uuemas arheoloogilises käsitluses piirkonna kogu mesoliitilist ajajärku enam Kunda kultuuriks ei nimetata, vaid Eestis räägitakse selle raames Pulli (9600–8500 eKr), Kunda (8500–7000
[[File:Kunda Lammasmägi.jpg|thumb|Kunda Lammasmägi tänapäeval]]
151. rida:
===Keel===
Eesti ala mesoliitiliste asukate [[keel]]e kohta kindlaid andmeid pole. Kuna hiljem selles piirkonnas kõneldud [[läänemeresoome keel]]te ühissõnavaras leidub sõnu, millele polnud leitud vasteid kaugematest sugulaskeeltest ega veenvat [[Laensõna|laenu]][[etümoloogia]]t, siis pakkus [[Paul Ariste]] välja, et osa neist võivad olla [[Substraat (lingvistika)|substraatsõnad]], mis pärinevadki Kunda kultuuri ajal, enne [[soomeugrilased|soomeugrilaste]] ja [[indoeurooplased|indoeurooplaste]] saabumist, Eesti regioonis kõneldud ja hiljem hääbunud tundmatust nn [[protoeuroopa keeled|protoeuroopa keelest]].<ref>[[Mari Kendla]], [[Jüri Viikberg]] (2015). [http://kirj.ee/public/ESA/2015/esa_61_2015_135_154.pdf Protoeurooplaste keelepärandist]. ''Emakeele Seltsi aastaraamat'', 61 (1), lk 136–137</ref><ref>Lembit Jaanits ''et al'' 1982, lk 53</ref>
Mõned autorid (eesotsas [[Kalevi Wiik]]iga) on arvanud, et Eesti ja suurema osa põhjapoolse Euroopa esmaasukad rääkisid soomeugri keeli. Keeleteadlaste seas taoline vaade kanda ei kinnitanud ja ideed peetakse ümberlükatuks. Küll leidis see seisukoht mõningast poolehoidu [[arheoloog]]ide hulgas, kes on täheldanud piirkonna asustuse järjepidevust alates jääaja lõpust kuni [[Ajalooline aeg|ajaloolise aja]] soomeugri rahvasteni. Teisalt on asustuse järjepidevuse tõlgendamist keelelise järjepidevusena ekslikuks arusaamaks peetud.<ref>Mari Kendla 2015, lk 141–142</ref><ref>Valter Lang 2018, lk 50, 53–55</ref>
163. rida:
Noorema kiviaja ehk [[neoliitikum]]i alguses muutus kliima [[kontinentaalne kliima|kontinentaalsemaks]] ja algas [[subboreaalne kliima|subboreaalne periood]] (3800–700 a eKr). Keskmine temperatuur püsis esialgu suhteliselt kõrge, kuid hakkas hiljem tasapisi langema. Kliima kuivenemine mõjutas aga metsi: viljakatel muldadel hakkas laialehiseid puid aina rohkem asendama kuusk, arvukamalt säilis vaid tamme, saart ja vahtrat. Vähem viljakatel ja soistel muldadel kasvasid männikud, Lääne- ja Põhja-Eesti õhukestel muldadel olevates hõredates metsades männid ja tammed. Loomadest lisandus Eesti alale [[ahm]]. Paljud sood olid arenenud rabadeks. Jõeorgude [[lamm]]id ja rabad olid osaliselt [[lodumets]]a all. Peipsi põhjaosas toimunud maakerge põhjustas järve valgumise ja suurenemise lõuna suunas ning sinna suubunud jõgede veetaseme tõusu. Neoliitikumi lõpupoolel oli kliima juba märgatavalt jahenenud ja samas veidi niiskemaks muutunud. Kuuse osakaalu suurenemine jätkus, jõudes haripunktis u 40%-ni kõigist metsapuudest. Talved olid arvatavasti külmad ja paksu lumega. See koos lehtmetsade vähenemisega halvendas tarva, metshobuse ja metssea elutingimusi ning nende arvukus kahanes. Kliimamuutus raskendas ka põlluharimist ja loomakasvatust. Suhteliselt pehmem kliima jäi püsima saartel ja rannikul.<ref>Aivar Kriiska 2004, lk 173</ref><ref>Lembit Jaanits ''et al'' 1982, lk 58–59, 120</ref> Umbes 2500 a eKr algas Läänemere nõos [[Limneameri|Limneamere]] faas. Taani väinad olid muutunud madalamaks, ookeanist sissevoolav veehulk ja mere soolasus vähenes. Maakerke tõttu jätkus veetaseme langus.<ref>Aivar Kriiska 2004, lk 179</ref>
===Kammkeraamika kultuurid (3900–1800 a
[[File:European Middle Neolithic.gif|thumb|Kammkeraamika kultuuri levikuala (''Comb ceramic Pottery'', märgitud lilla värviga)]]
[[Pilt:CombCeramicPottery.jpg|pisi|[[Kammkeraamika]] killud, u 4000–2000 eKr ([[Eesti Ajaloomuuseum]])]]
Neoliitikumi alguses toimus Eesti alal ainelises kultuuris, rahvastikus ja ilmselt ka ühiskonnakorralduses suur muutus. Läänemere ja [[Valge meri|Valge mere]] vahelisel alal (Eestis, Lätis, [[Novgorod]]i ja [[Peterburi]] piirkonnas, suuremas osas Karjalast, Soomes kuni [[Rovaniemi]]ni ja kohati Põhja-Rootsis), kus varem leidus mitmeid erinevaid arheoloogilisi kultuure ja nende allrühmi, kujunes nüüd välja ulatuslik paljude ühisjoontega kultuuripiirkond. Seda uut arheoloogilist kultuuri nimetatakse [[tüüpilise kammkeraamika kultuur]]iks, kuna selle rahvastik kasutas [[kammkeraamika]]t – savinõusid, millel oli kammilaadse templiga tehtud ornament. Kammkeraamika kultuuriala inimeste laialdast omavahelist suhtlust näitavad oma looduslikust leiupiirkonnast või valmistamisalalt sadade või isegi tuhandete kilomeetrite kauguse levinud esemed (nt Venemaa Euroopa-osa keskaladelt ja Valgevenest pärit tulekivid, Läti ja Leedu ranniku [[merevaik]], Karjala [[vask]] ja kvaliteetsed lihvitud [[kivikirves|kivikirved]]).<ref name=Kriiska201714>[[Aivar Kriiska]] (2017). Üleminek viljelevale majandusele. Peatükk raamatus: ''Eesti ajalugu'', toimetaja [[Ursula Vent]]. [[Avita]] kirjastus. Lk 14</ref><ref>Aivar Kriiska 2004, lk 171–172</ref><ref>Aivar Kriiska ''et al'' 2002, lk 54, 67</ref><ref>Valter Lang & Aivar Kriiska 2001, lk 90–92</ref> Varsti (alates 3700–3600
On arvatud, et tüüpilise kammkeraamika kultuuri väljakujunemise keskus võis olla Karjalas, mis omakorda sai mõjutusi [[Volga]] jõe ülemjooksu piirkonnast.<ref>Aivar Kriiska ''et al'' 2002, lk 54</ref> Ühetaolise kultuuri enneolematult laia leviku taga polnud vaid kultuurilaenud – kammkeraamika kultuuri matmispaikadest saadud DNA kinnitab ida poolt tulnud uusasukate saabumist.<ref name=Lang2018197>Valter Lang 2018, lk 197</ref><ref name=Saag201939>[[Lehti Saag]] (2019). [https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/64633/saag_lehti.pdf?sequence=1&isAllowed=y The prehistory of Estonia from a genetic perspective: new insights from ancient DNA]. [[Tartu Ülikooli Kirjastus]]. Lk 39</ref><ref name=vanadna />
201. rida:
===Töö- ja tarberiistad===
[[Pilt:CordWareBoatAxe.jpg|pisi|[[Nöörkeraamika]] ja [[venekirves|venekirved]] ([[Eesti Ajaloomuuseum]])]]
Töö- ja tarberiistu tehti endiselt kivist, luust, sarvest, puust jm looduslikust materjalist, kuid täiustus nii lõhestus- kui lihvimistehnika. Nöörkeraamika inimesed võtsid kasutusele hästi lihvitud ja sissepuuritud varreauguga kivikirved, mille kasutamine muutus kiviaja lõpuks üleüldiseks, sh kammkeraamika kultuuri rahvastiku seas. [[Valdai kõrgustik]]u piirkonnast jõudis Eesti ala kammkeraamika inimesteni kvaliteetne tulekivi, millest tehti peamiselt nooleotsi. Umbes 2300 eKr tihenesid Mandri-Eesti rannikuäärsetel ja Saaremaa elanikel suhted [[Skandinaavia]]ga, kust jõudsid Eestisse mitmed kvaliteetsed tulekivist pistodad, kirved ja talvad. Kammkeraamika savinõud olid peamiselt suured
===Ühiskond===
350. rida:
[[Pilt:Viking towns of Scandinavia 2.jpg|pisi|300px|Viikingiaegsed linnad Skandinaavias]]
{{Vaata|Eesti viikingiaeg|Viikingiaeg}}
[[8. sajand|8.]]–[[11. sajand]]il läbis Läänemerd ja [[Soome laht]]e ning Eestimaad ka [[Kaubatee varjaagide juurest kreeklasteni]].
[[Iru linnus]] asub vahetult tänapäeva [[Tallinn]]a piiril [[Pirita jõgi|Pirita jõe]] ääres, looduslikult väga hästi kaitstud kohas.
=== 9. sajand kronoloogiliselt ===
[[850]]–[[860]] – [[Olav Püha saaga]] järgi käis [[Uppsala]] kuningas [[Eirik]] Rootsist igal suvel Soomes, [[Karjala]]s, Eestis ja [[Kuramaa]]l sõjakäikudel, kus alistas kõik need maad<ref name="Eesti kronoloogia, 2007: 15" />. Ilmselt on tegu liialdustega ja Eesti ala kuulumist Eiriku alla ei kinnita ka arheoloogilised materjalid.
| |||