Erich Kästner: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
→‎Elust ja loomingust: hüpoteetilised pealkirjad
16. rida:
Aastatel 1927–1933 oli Kästneril kirjanduslikult kõige produktiivsem aeg, kirjanik elas sel ajal [[Berliin]]is. Ta avaldas Berliini erinevates väljaannetes sadu artikleid. [[1928]]. aastal avaldas ta oma esimese luulekogu "Herz auf Taille" ('Süda vöökohal'). [[1933]]. aastaks oli ta avaldanud veel kolm luulekogu. Oma tarbeluulega muutus Kästner üheks [[uusrealism]]i tähtsaimaks esindajaks.
 
[[1929]]. aastal ilmus Kästneri esimene lasteraamat "Emil und die Detektive" ("[[Emil ja salapolitseinikud]]"), mida on tänaseks tõlgitud 59 keelde. TookordseTolleaegse lastekirjanduse muinasjuttudele keskendunud maailmas oli ebatavaline, et romaani tegevus toimus olevikus ja suurlinnas. Järgmised olevikupõhised lasteraamatud olid 1931. aastal ilmunud "Pünktchen und Anton" ('Punktike ja Anton') ning 1933. aastal ilmunud "Das fliegende Klassenzimmer" ("Lendav klassituba").
 
Erinevalt peaaegu kõigist oma režiimikriitilistest kolleegidest ei emigreerunud Kästner 1933. aastal. Oma sõnul tahtis ta olla kohapeal sündmuste kroonik. [[Gestaapo]] kuulas Kästnerit korduvalt üle ning ta heideti kirjanike liidust välja. Tema teosed, mis olevat "saksa vaimu vastased", põletati tema enda silme all. Edaspidi ilmusid Kästneri raamatud [[Šveits]]is. Saksamaal kirjutas ta aga varjunime all väga produktiivselt edasi ning avaldas [[Kolmas riik|Kolmandas riigis]] hulga näidendeid ja filmistsenaariume. Eriti edukas oli "Das lebenslängliche Kind" ('Eluaegne laps'), mis ilmus välismaal ja sõjajärgsel ajal ka Saksamaal raamatu ja filmina pealkirja "Drei Männer im Schnee" ('Kolm meest lumes') all.