Erinevus lehekülje "Valev Mere" redaktsioonide vahel

Lisatud 1443 baiti ,  8 kuu eest
Esimesena rahuaja määramisena ta määrati 16. jaanuaril 1923 miiniristleja „Vambola“ komandöriks, millena ta tegutses kuni 3. märtsini 1927. Tollal ta suunati teenima merekindluste staapi ja alates juunist temast sai merekindluste ülema ajutine kohusetäitja. Ta oli alustamas Eesti-Soome merekindluste vahelist koostööd, mis jätkus kuni 1940. aasta okupatsioonini. Martson ülendati kaptenleitnandiks 24. veebruaril 1928. Eestistas oma perekonnanime 22.02.1936 ja eesnime 3.03.1936.
 
Alates 29. septembrist 1936 oli ta merejõudude staabiülema ajutine kohusetäitja ning alates 10. detsembrist ka merekindluste ülema ametikohuseid. 16. jaanuarist kuni 21. maini 1937 viibis ta komandeeringus Inglismaal, kus oli lõpule jõudmas allveelaevade ehitus. Ta võttis vastu vastuvõtukomisjoni esimehena allveelaeva Kalevi 12. märtsil. Inglismaal olemise ajal kinnitati Mere merejõudude juhataja ajutiseks kohusetäitjaks ning alaliseks 1. novembril 1938.
 
== Orzełi juhtum - karjääri lõpp==
Poola allveelaev „Orzel“ põgenes Tallinna 14. septembril 1939. Eesti neutraliteediseaduse alusel allveelaev interneeriti 14. septembril. [[Riigikontrolör]] [[Karl Soonpää]] päevikust<ref>https://www.err.ee/980304/karl-soonpaa-paevik-14-15-septembril-1939-aastal</ref> selgub, et Valev Mere oli ise kohapeal [[Miinisadam|Miinisadamas]] jälginud allveelaeva desarmeerimist, mis toimus vägagi aeglaselt. Mere seletas [[Riigikontroll|Riigikontrolli]] sõjaväeosakonna peakontrolör [[Martin Kelder|Martin Keldrile]], et kuna ohvitserid olid laeva pealt maha võetud ja kasiinosse paigutatud, ning allveelaev Tallinna vabatahtikult saabunud ja Poola peaaegu löödud, ei olnud olemas ohtu, et „Orzel“ Tallinnast kuhugi läheks. Kelder iseloomustas Mere kui "heasüdamline vaikse rannasõidukapteni tüüpi mees". Nelja päeva hiljem hommikul 18. september allveelaev põgenes Tallinnast. „Orzelit“ ei enam tabatud ning Valev Mere lasti jalamaid lahti Merejõudude juhataja ametist ja tegevteenistusest presidenti Pätsu otsusega ülemjuhataja Laidoneri esitlusest. Nõukogude Liit kasutas „Orzeli“ põgenemist Tallinnast ettekäändena Eesti asjadesse sekkumiseks ja baaside lepingu nõudmiseks.
 
Poola allveelaev „Orzel“„Orzeł“ põgenes Tallinna 14. septembril 1939. Eesti neutraliteediseaduse alusel allveelaev interneeriti 14. septembril. [[Riigikontrolör]] [[Karl Soonpää]] päevikust<ref>https://www.err.ee/980304/karl-soonpaa-paevik-14-15-septembril-1939-aastal</ref> selgub, et Valev Mere oli ise kohapeal [[Miinisadam|Miinisadamas]] jälginud allveelaeva desarmeerimist, mis toimus vägagi aeglaselt. Mere seletas [[Riigikontroll|Riigikontrolli]] sõjaväeosakonna peakontrolör [[Martin Kelder|Martin Keldrile]], et kuna ohvitserid olid laeva pealt maha võetud ja kasiinosse paigutatud, ning allveelaev Tallinna vabatahtikult saabunud ja Poola peaaegu löödud, ei olnud olemas ohtu, et „Orzel“ Tallinnast kuhugi läheks. Kelder iseloomustas Mere kui "heasüdamline vaikse rannasõidukapteni tüüpi mees". Nelja päeva hiljem hommikul 18. september allveelaev põgenes Tallinnast. „Orzelit“„Orzełit“ ei enam tabatud ning Valev Mere lasti jalamaid lahti Merejõudude juhataja ametist ja tegevteenistusest koos presidentiMerejõudude Pätsustaabiülem otsusegakaptenmajor [[Rudolf Linnuste]]ga. Mere ei isegi võetud jutule, vaid ta tagandati kohe põgenemisest järgmisel päeval kaitseseisukorra seaduse § 11 p. 1 alusel president Pätsi poolt ülemjuhataja Laidoneri esitlusest ilma pikemate arutlusteta. Nõukogude Liit kasutas „Orzeli“ põgenemist Tallinnast ettekäändena Eesti asjadesse sekkumiseks ja baaside lepingu nõudmiseks.
 
Orzełi juhtumist sai Mere edukalt arenenud karjääri häbiväärne lõpppunkt. Soonpää kajastab ka seda, etä Pätsi režiim ja valitsusringkonnad nägi paljus Meres süüd, et Eesti sattus N. Liidu survepoliitika keerisesse. Kolonelleitnant Alfred Luts mainib oma mälestustes lakooniliselt, et "Poola allveelaeva põgenemise asjus toimetati kohe juurdlus ja süüdi leiti olevat Merejõudude juhataja mereväekapten V. Mere ja Merejõudude staabi ülem mereväekapten R. Linnuste. Mõlemad ohvitserid tagandati ametist ja vabastati sõjaväeteenistusest."<ref>[https://www.riigikontroll.ee/LinkClick.aspx?fileticket=mm7sXVC-7QE%3d&tabid=312&mid=927&language=et-EE&forcedownload=true Väljavõte Sõjavägede Staabi 1. osakonna ülema kolonelleitnant Alfred Lutsu mälestustest (pdf)]</ref> Samas Martin Kelder kurtis, et "Mere ei saa ise aru, missugune põgenemise fakti tähtsus."<ref>https://www.err.ee/980923/karl-soonpaa-paevik-17-18-septembril-1939-aastal</ref> Sõjaminister, kindral [[Paul Lill]] ütles Soonpääle, et "üks rumal inimene, nagu Mere, võib teha väga suurt kahju riigile".<ref>https://www.err.ee/980927/karl-soonpaa-paevik-19-septembril-1939-aastal</ref>
 
Pärast 1940. Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal Mere tegutses kaubalaevastiku kirjas meremehena. ENSV Meretranspordi Keskuse juhataja A. Han nimetas ta mootorpujeka „Õrne“ kapteniks. Saksa okupatsiooni ajal ta töötas kaubalaevakaptenina nt Kriegsmarine puksiiril „Steinort“. Mere läks Saksamaale 22. septembril 1944 [[Suur põgenemine|Suure põgenemise]] ajal. Viimased eluaastad Mere põdes halvaloomulist aneemiat ja ta suri [[Göttingeni ülikool]]i kliinikus.<ref>https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=is&oid=jarvateatajaew19381005&type=staticpdf</ref>
387

muudatust