Erinevus lehekülje "Bibliomaania" redaktsioonide vahel

P
resümee puudub
P
Bibliomaania puhul kogub inimene raamatuid, milledel pole väärtust ei kollektsionäärile ega suurt sisemist väärtust tavalisele raamatute kogujale. Näiteks võib bibliomaan osta endale sama raamatu sama väljaande mitu eksemplari. Tema raamatute kogu kuhjub nii suureks, et neid pole võimalik nautida ja kasutada ja nende kogus võib hakata segama ruumis liikumist.
 
Selle termini võttis kasutusele Manchesteri kuningliku haigla arst John Ferriar (1761–1815) 1809. aastal luuletuses, mille ta pühendas oma bibliomaanide sõbrale Richard Heberile (1773–1833). XIX sajandi alguses kasutati "bibliomaaniat" populaarses diskursuses (näiteks perioodilistes esseestesesseedes ja luuletustes) obsessiivsete raamatukogujate kirjeldamiseks.
 
Aastal 1809 avaldas Thomas Frognall Dibdin teose "Bibliomaania ehk raamatuhullus", mida kirjanduskriitik Philip Connell kirjeldas kui "veidrate dialoogide sarja omamoodi dramatiseeritud pilkepatoloogiaga, ilmekalt illustreeritud ja ulatuslike joonealuste märkustega täiendatud bibliograafia raamatute kogumise ajaloost." Sümptomite hulka kuulusid "kinnisidee saada töötlemata koopiaid, või selliseid, kus on peenest paberist või vellumist (naturaalne nahk, mida kasutatakse kirjutamiseks) lehed, ainulaadsed eksemplarid, esimesed väljaanded, toimetusvigadega raamatud, illustreeritud koopiad, raamatuga seotud inimeste eksemplarid ning ärakeelatud teosed".
481

muudatust