Amalie Konsa: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Victuallers (arutelu | kaastöö)
Preziosa - Amalie Konsa. Weberi Preziosa. (Pärnu, 1903).png
PResümee puudub
7. rida:
Amalie Konsa sündis [[Tartu]]s [[21. märts]]il [[1873]] lasterikkas perekonnas. Tema isa oli tööline. Ema oli rahvuselt leedulane. Konsa sai hariduse [[Tartu Jaani kirik]]u algkoolis, see jäi ka tema ainsaks koolihariduseks. Kirjandust ta ei lugenud, ühtegi võõrkeelt ei vallanud. Vene keelest näiteks teadis ta ainult kahte sõna.
 
Amalie Konsa oli põline tartlane ja elas enamasti linna agulites. Ta oli vallasema, sest lapse isa, Paul Fuchs, ei abiellunud temaga, vaid jättis lapse eest hoolitsemise ainuüksi ema kanda, kuigi ise omas korralikku sissetulekut – ta oli ameti poolest [[kohtukirjutaja]]. Kuigi tookordsetollase moraalimõiste järgi vajutas selline olukord tütarlapsele teatud määral häbipitseri, kandis Konsa oma saatust kangelaslikult – kõige kiuste kasvatas ta oma poja üksi üles ning võimaldas talle ka kõrgema hariduse. Hiljem ta Paul Fuchsiga siiski abiellus. Viimane oli oma pillava ja prassiva eluviisi tõttu sattunud vaestemajja ja nähes Konsa korralikku elamist-olemist, hakanud talle jälle lähenemiskatseid tegema. Kui Paul talle ametliku abiellumisettepaneku tegi, võttis Konsa selle ka kohe vastu, kuid ainult selleks, et pojal oleks ametlik isa.<ref> Türk, Eduard 1964: "Sinilindu püüdmas: teatrimälestusi". Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn. lk 118–119 </ref>
 
Juba [[1886]]. aastal (13-aastaselt) liitus Amalie Konsa [[Vanemuine (selts)|Vanemuise Seltsi]] kooriga. Näitlejana debüteeris aga alles 1895. aastal [[August Wiera]] trupis, kui ühel suvepeol mängiti [[Tallinn]]a autori A. Hamanni algupärandit "Kaks kosilast". Kuna näitelaval esinemist peeti tollal ühiskondlikult alaväärtuslikuks tegevuseks, siis võeti halvustamise kaitseks endale [[varjunimi]]. Amalie Konsa võttis endale varjunimeks Brigitta.
40. rida:
Teine mälestusväärne roll on [[August Kitzberg|Kitzbergi]] "Libahundi" vanaema. "Tema vanaema oli orjuse viletsuses ja alandustes kivistunud ning nürinenud. Pimeda kustunud pilk nägi kaugele nii minevikku kui ka tulevikku. Imelise monotoonse häälega filosofeeris ta elutarkusi. "Ei ole midagi uut, kõik kordub siin maailmas.""<ref> Kask, Karin 1970: Teatritegijad, alustajad : Eesti teatrilugu, [lõpmatus] – 1917". Eesti Raamat, Tallinn. lk 158 </ref>
 
==TunnustusedTunnustus==
*[[1936]] teeneline näitleja
*[[1936]] Eesti Näitlejate Liidu teenete kuldrinnamärk
*[[1948]] [[Eesti NSV teeneline kunstnik]]
 
==Viited==