Röntgenikiirgus avastati katsetes [[Crookesi toru]]ga, mille konstrueeris umbes 1870. aastal inglise füüsik [[William Crookes]]. See on klaastoru, kus [[katoodi]] ja [[anood]]i vahele rakendatakse kõrge pinge, et siis jälgida [[gaaslahendus]]t. Tugevas väljas kiirendatakse elektrone suure energiani ja kui need tabavad anoodi või seadme korpust, tekkib kõrvalmõjuna röntgenikiirgus.
Röntgenikiirgusega kaasnevaid efekte märkasid juba tookordsedtoonased teadlased. Näiteks märkasid mitmed teadlased sõltumatult, et läheduses olnud fotoplaatidele tekkisid varjud. [[Johann Hittorf]]i ja [[William Crookes]]i konstrueeritud [[elektronkiiretoru]]des, mida ka [[Wilhelm Conrad Röntgen]] oma katsetes kasutas, tekib röntgenikiirgus, mida tõestati Crookesi ning alates [[1892]]. aastast [[Heinrich Hertz]]i ja tema õpilase [[Philipp Lenard]]i katsetes fotoplaatide mustumisega, ilmselt aga teadvustamata avastuse tähtsust. Ka [[Nikola Tesla]] katsetas alates [[1887]]. aastast elektronkiiretorudega ja tekitas seejuures röntgenikiirgust, kuid ei avaldanud oma tulemusi. Väidetakse ka, et röntgenikiired avastas juba [[1881]]. aastal ukraina päritolu Austria teadlane [[Johann Puluj]].
Neeldunud energia doosi mõõdetakse [[grei]]des (Gy = [[džaul|J]]/[[kilogramm|kg]]), mis on võrdne neeldunud energiaga ühikulise massiga kehas.
Meditsiinis on tähtsam mõõta kiirguse mõju kui kiirgusega kantavat energiat. Mõõdetakse kahte suurust:
* [[Ekvivalentdoosekvivalentdoos]] ''= neeldunud doos × kiirguse kaalufaktor''. Neeldunud doos on võrdeline neeldunud energiaga. Kiirguse kaalufaktor röntgenikiirguse, [[gammakiirgus]]e ja [[beetakiirgus]]e jaoks on 1. Ekvivalentdoosi ühik on [[siivert]] tähisega "Sv" rootsi füüsiku [[Rolf Maximilian Sievert]]i järgi.;
* [[Efektiivdoosefektiivdoos]] iseloomustab kiirguse mõju konkreetsele koetüübile. Mõõdetakse samuti siiveritessiivertites. Saadakse ekvivalentdoosi korrutamisel koe tüüpi iseloomustava faktoriga.
