Sonar: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Lisasin paranduste selgituse arutellu.
2. rida:
[[Pilt:Laevavrakk "Aid".png|pisi|[[Külgvaatesonar]]i kujutis laevavrakist]]
 
'''Sonar''' on tehniline seadeldis, tavaliseltteatud [[vesiTehnoloogia|veestehnoloogiate]] peegelduvaüldnimetus, milles (enamasti allveekeskkonnas) [[heli]]sid abilkasutatakse navigeerimiseks[[navigatsioon]]iks, vees olevate esemete ja veekogu põhja määramiseks. Vastuvõetavaid helisignaale saadakse, kas [[kajaKommunikatsioon allveelaevadega|kommunikatsiooniks]]na (peegeldus) või veealuseveealuste objekti(veepealsete) endaobjektide tekitatud helina. Ajalooliselt tehakse vahet sonarilokaliseerimiseks ja kajaloodi vaheltuvastamiseks. SonarSonari onmõiste enamastija horisontaalsuunalisetema heli määramiseks, kajalood aga vertikaalsuunalise helipeegelduse määramiseks. Sonari mõistenimetus on kasutusele võetud analoogina [[lokaatorradar]]ile, sonari [[inglise keel|ingliskeelne]] [[akronüüm]] tuleneb väljendist "'''''SO'''und '''N'''avigation '''A'''nd '''R'''anging''" ehk "heli abil navigeerimine ja kauguste määramine". Sonari asemel on kasutusel ka nimetus '''hüdrolokaator''' (''hüdro'' + lad ''locatio'' 'asetus').
 
== Ajalugu ==
[[Fail:ASDIC hut, Merseyside Maritime Museum (1).jpg|pisi|ASDIC seadme operaatori ruumi rekonstruktsioon, Merseyside'i meremuuseumis]]
Sonarite tehnoloogiate arendamise eelduseks oli [[helikiirus]]e määramine vees, mille esmakordselt mõõtsid täpselt [[Jacques Charles François Sturm|Charles Sturm]] ja [[Jean-Daniel Colladon|Daniel Colladon]] [[1826]]. aastal. Nimelt on helikiirus vees (magevees <math>\approx</math>1450&nbsp;m/s) üle nelja korra kiirem, kui õhus (kuivas õhus <math>\approx</math>343&nbsp;m/s). Esimeseks sonariks võib pidada veealuseid "akustilisi majakaid", mis olid [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikide]] [[tuletorn]]ide juures lisahoiatussüsteemina kasutusel [[laev]]ade [[navigatsioon]]i hõlbustamiseks. Algselt oli helideallveehelide tekitajateks vees [[Kell (helitekitaja)|kellad]], mille heli oli laevadele halva nähtavuse korral algeliste kuulamisseadmetega kaugelt kuuldav. Udupasunatega võrreldes oli veealuse kella heli enamasti suurema kuuldeulatusega ja ilmakindlam. Kellasid hakati pärast [[1913]] aastat asendama [[Reginald Fessenden]]i leiutatud [[Elektroakustika|elektroakustiliste]] heliallikate [[Fessendeni ostsillaator]]itega. Antud seade võimaldas vee alla [[morse]]koodis sõnumeid edastada kuni 50&nbsp;km kaugusele.<ref name=":0">M. Lasky, ''Review of undersea acoustics to 1950'', J. Acoust. Soc. Am., vol. 61, no. 2, pp. 283-297, (1977)</ref> Antud kujul veealuste "akustiliste majakate" kasutamine asendati raadiolainetel põhinevate paremate süsteemidega.
 
[[Titanic]]u uppumine 1912. aastal andis tõuke jäämägede kaugtuvastussüsteemide leiutamisele. [[Lewis Fry Richardson|Lewis Richardson]] andis juba samal aastal Inglismaal sisse avalduse nii õhu- kui ka veekeskkonnas kajalokatsiooni abil [[Jäämägi|jäämägede]] kaugtuvastusseadme [[patent]]eerimiseks. Richardsoniga samaaegselt esitas Fessenden patendi avalduse Fessendeni ostsillaatoril põhineva jäämäe kaugtuvastusseadmele. Aastal 1914 demonstreeris Fessenden oma seadme võimekust tuvastada jäämäge kuni 3&nbsp;km kauguselt.