Sonar: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Eemaldatud muudatus 5573573, mille tegi 85.253.210.181 (arutelu)
Märgis: Eemaldamine
1. rida:
{{suunamine|Kajalood|Raadiosaate|Kajalood (saade)}}
[[Pilt:Laevavrakk "Aid".png|pisi|[[Külgvaatesonar]]i pilt laevavrakist [[Aid]]]]
'''Sonar''' on tehnilineteatud seadeldis[[tehnoloogia]]te (aktiivne;heliimpulsseüldnimetus genereeriv),milles tavaliseltenamasti allveekeskkonnas kasutatakse [[vesi|veesheli]] peegelduvasid [[helinavigatsioon]] abil navigeerimiseksiks, vees olevate esemete ja veekogu põhja määramiseks. Vastuvõetavaid helisignaale saadakse, kas [[kajaKommunikatsioon allveelaevadega|kommunikatsiooniks]]na (peegeldus) või veealuseveealuste objekti(veepealsete) endaobjektide tekitatudasukohtade helina. Ajalooliselt tehakse vahet sonarimääramiseks ja kajaloodi vahel. Sonar on enamasti horisontaalsuunalise heli määramiseks, kajalood aga vertikaalsuunalise helipeegelduse määramisekstuvastamiseks. Sonari mõiste on kasutusele võetud analoogina [[lokaatorradar]]ile, ja sonari [[inglise keel|ingliskeelne]] [[akronüüm]] tuleneb väljendist "'''''SO'''und '''N'''avigation '''A'''nd '''R'''anging''" ehk "helihelide abil navigeerimine ja kauguste määramine". Sonari asemel on kasutusel ka nimetus '''hüdrolokaator''' (''hüdro'' + lad ''locatio'' 'asetus').
 
== Ajalugu ==
[[Fail:ASDIC hut, Merseyside Maritime Museum (1).jpg|pisi|ASDIC seadme operaatori ruumi rekonstruktsioon, Merseyside'i meremuuseumis]]
Sonarite tehnoloogiate arendamise eelduseks oli veealuse [[helikiirus]]e määramineesmakordne vees,täpne esmakordselt mõõtsid seda täpseltmõõtmine aastal [[1826]]. aastal [[Jacques Charles François Sturm|Charles Sturmi]] ja [[Jean-Daniel Colladon|Daniel Colladoni]] poolt. Nimelt on helikiirus vees (magevees <math>\approx</math>1450&nbsp;m/s) üle nelja korra kiirem, kui õhus (kuivas õhus <math>\approx</math>343&nbsp;m/s). Esimeseks sonari tehnoloogiaks võib pidada veealuseid "akustilisi majakaid", mis olid [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikide]] [[tuletorn]]ide juures lisahoiatussüsteemina kasutusel [[laev]]ade [[navigatsioon]]i hõlbustamiseks. Algselt oli veealuste helide tekitajateks vees [[Kell (helitekitaja)|kellad]], mille heli oli laevadele halva nähtavuse korral algeliste kuulamisseadmetega kaugelt kuuldav. Udupasunatega võrreldes oli veealuse kella heli enamasti suurema kuuldeulatusega ja ilmakindlam. Kellasid hakati pärast [[1913]] aastat asendama [[Reginald Fessenden]]i leiutatud [[Elektroakustika|elektroakustiliste]] heliallikate [[Fessendeni ostsillaator]]itega. Antud seade võimaldas vee alla [[morse]]koodis sõnumeid edastada kuni 50&nbsp;km kaugusele.<ref name=":0">M. Lasky, ''Review of undersea acoustics to 1950'', J. Acoust. Soc. Am., vol. 61, no. 2, pp. 283-297, (1977)</ref> Antud kujul veealuste "akustiliste majakate" kasutamine asendati raadiolainetel põhinevate paremate süsteemidega.
 
[[Titanic]]u uppumine 1912. aastal andis tõuke jäämägede kaugtuvastussüsteemide leiutamisele. [[Lewis Fry Richardson|Lewis Richardson]] andis juba samal aastal Inglismaal sisse avalduse nii õhu- kui ka veekeskkonnas kajalokatsiooni abil [[Jäämägi|jäämägede]] kaugtuvastusseadme [[patent]]eerimiseks. Richardsoniga samaaegselt esitas Fessenden patendi avalduse Fessendeni ostsillaatoril põhineva jäämäe kaugtuvastusseadmele. Aastal 1914 demonstreeris Fessenden oma seadme võimekust tuvastada jäämäge kuni 3&nbsp;km kauguselt.