Art déco: erinevus redaktsioonide vahel

Suund järgis sellele eelnenud ''[[belle époque]]''<nowiki/>'i aegset [[juugend]]likku (''art nouveau'') joont ning seda iseloomustas eklektiline segu [[uusklassitsism]]ist, [[Konstruktivism (kunst)|konstruktivismist]], [[funktsionalism]]ist, [[modernism]]ist, [[kubism]]ist ja [[futurism]]ist. ''Art déco'' oli siiski puhtalt otstarbekohast ilu nõudev [[dekoratiivkunst]], mille üks mõjutajaid oli talitluslikku mõtteviisi soosiv [[Bauhaus|Bauhausi koolkond]]. Seal, kus juugend oli stiliseeritud, kõverjooneline ning suurlinlik, oli dekoratiivkunst ladus, siksak- või sirgjooneline ja kosmopoliitne. Seda on nimetatud "taltunud kubismiks" ja see ei olnud nii looduslähedane kui juugend, vaid rõhus pigem tehnilisusele.

 

 

Dekoratiivkunst tähistas elegantselt helgema tuleviku saabumise ootusärevust ja optimismi, vabaaegset energilist jõudeolekut ja eksootilisi reisimisvõimalusi, kõrgusse pürgivaid hooneid, funktsionaalset ja meisterlikku masinajastut, progressiivset tehnoloogilist läbimurret, priiskavat teatraalsust, nii ekstravagantset elevust kui ka luksuslikku glamuuri. Arhitektuuriliselt monoliitse mulje jätmiseks kasutati ehituskunstis betooni, stukki, terrakotat ja kumeramaid kivipindasid. Hoonete tipuosad olid tihti tornikujulised, ukseavad kaunistatud ja ümbritsetud kumer-nõgusate pilastrite ja ehisviiludega. Sümmeetriliselt julgetes ja geomeetriliselt nurgelistes ornamentatsioonides või mustrites kasutati peamiste materjalidena peegelpindasid, lakitud puitu, toonitud klaasi, alumiiniumi, kroomterast, roostevaba terast, bakeliiti ja muid plastmasse. Samuti võtsid toonased ookeaniaurikuid, automobiilid, lokomotiivid, aeroplaanid ja tsepeliinid üha rohkem futuristlikuma ning aerodünaamilisema kuju. Kohati oli tähtis ka kuldse või hõbedase läike demonstreerimine.