Erinevus lehekülje "Ernst Ludwig Kirchner" redaktsioonide vahel

P
resümee puudub
P
P
 
1915. aasta juulis astus Kirchner vabatahtlikuna Saksa keiserlikku armeesse ning tema teenistusüksuseks määrati 75. Mansfeldi suurtükiväerügement. Ometi piirdus tema teenistusaeg vaid väljaõppelaagriga ning juba sama aasta novembris lõpus vabastati ta seoses ärevuse ja muude psühholoogiliste põhjuste tõttu teenistuskohustustest kuni täieliku paranemiseni. Ta naasis Berliini ning paigutati sanatooriumi dr Kohnstammi järelevalve alla. 1916. aastal töötas ta vahedega nii sanatooriumis kui ka Saksa linnades (Frankfurt, Halle jne) ning tema teoste müüki saatis võrdlemisi suur edu. 1917. aastal alguses tabas Kirchnerit järjekordne närvivapustus ja antud aasta maikuus lahkus ta koos oma põetajaga neutraalsesse Šveitsi Davosi linna. Aja jooksul Kirchneri tervis taastus. Ka Šveitsis olles töötas pidevalt edasi ega katkestanud oma kunstnikukarjääri. 1920. aastal toimus tema esimene näitus Davosis ning 1921. aastal saatis suurt edu väljapanek Berliinis, endises kroonprintsi palees, kus muuhulgas nimetati Kirchnerit juhtivaks saksa ekspressionistiks. 1920ndatel toimus tema näitusi veel mitmes Šveitsi ja Saksa linnas: [[Basel]]is, [[Zürich]]is, [[Leipzig|Leipzigis]] ja Frankfurdis. Hoolimata uuest elukohast külastas ta sageli sünnimaad.<ref name=":0" />
 
1930. aastate alguses hakkas ta tervis kiiresti halvenema, peaasjalikult rohke suitsetamise tagajärjel. 1931. aastal nimetas tollane Saksa kultuuriminister Kirchneri Berliinis asunud Preisimaa Kunstide Akadeemia liikmeks. Natsionaalsotsialistliku partei võimuletulekuga 1933. aastal muutus Kirchneril aga oma teoste müümine võimatuks. Sel perioodil distantseerus ta aina enam Saksamaast ning avaldas soovi saada Šveitsi kodanikuks. Tema näituseidnäitusi Šveitsis, aga eriti USA-s (nt 1937 Detroitis ja New Yorgis) võeti jätkuvalt hästi vastu, kuigi tal ei õnnestunud oma uute teostega kunstimaailmas enam murrangut tekitada. 1936. aastast alates hakkas tema tervis kiiresti halvenema, väljendudes eriti aeglases, ent pidevas kaalukaotuses. 1937. aastal leidis Berliinis aset „degenereerunud“ kunsti näitus, kus muuhulgas oli üleval 25 Kirchneri teost, ning samuti jäeti ta ilma Preisi Kunstide akadeemia liikmesusest, mis mõlemad mõjusid talle rängalt. 1938. aastal langes Kirchner sügavasse depressiooni, mis oli põhjustatud nii suurest hirmust Saksa vägede sissetungi ees kui ka keerulise isikliku elu tõttu. Sama aasta 15. juunil sooritas saksa ekspressionismi üks suurimaid nimesid enesetapu ning maeti Waldfriedhofi surnuaiale.<ref name=":0" />
 
== Looming ja peamised teosed ==
Gümnaasiumis oli aastatel 1897–1901 tema kunstiõpetajaks – nii nagu lakooniliselt tema kirjutistes seisab – härra Fischer, kelle käe all õppis Kirchner põhjalikult valguse ja varju teooriat. Hiljem meenutas tulevane kuulus kunstnik sageli ning õpetaja Fishcherit oma varajaseimavarajasima suurema mõjutajana.<ref name=":0" /> Õpingute ajal Münchenis 1903–1904 valmisid tema esimesed puulõiked ning edaspidi muutus graafika tema jaoks sama oluliseks kui maalikunst. Ülikooliperioodil mõjutasid teda ühtviisi nii neoimpressionistide kui ka hiliskeskaja meistrite looming. Die Brücke esimestel aastatel (1905–1911) oli Kirchneri isiklik looming tugevalt inspireeritud Aafrika ja eriti Polüneesia pärismaalaste kunstist (eriti suurtest grotesksetest puidust maskidest) ja mitmetest [[Postimpressionism|postimpressionistidest]] (Edvard Munch, [[Gustav Klimt]]) ning ka [[Fovism|foovidest]], kelle näitused Dresdenis tollal sageli aset leidsid.<ref name=":1" />
 
Ernst Ludwig Kirchnerit on sageli peetud Die Brücke rühmituse silmapaistvamaks ja andekamaks liikmeks. Tema pildimaailm on lähedalt seotud inimese ja tema emotsioonidega. Erinevalt teda mõjutanud foovidest on Kirchner tunduvalt ägedam ja rabedam, koloriit on sarnaselt prantslastega intensiivne, ent märkimisväärselt jahedam ja tumedam (domineerivad mürgised värvid: roheline, pruunikas jne). Inimene kuulub tema loomingus tihedalt kokku loodusega. Kirchneri teosed on üles ehitatud „teravate sakiliste nurkadega vormide diagonaalsele liikumisele ja puhaste dekoratiivsete värvilaikude irriteerivale kooslusele“.<ref name=":2">{{Raamatuviide|autor=A. Juske, J. Kangilaski, R. Varblane|pealkiri=20. sajandi kunst|aasta=1994|koht=Tallinn|kirjastus=Kunst|lehekülg=24}}</ref> Tema puulõigetes domineerisid ka rahutus ja sisepingete väljaelamine. Vormi lihtsustamine nende teostes olid teadlik: sellega sooviti muutu teost primitiivsemaks ja muuta seda ekstaatilisemaks.<ref>{{Raamatuviide|autor=A. Allikvee|pealkiri=Pinge. Saksa ekspressionism Eesti Kunstimuuseumi kogust|aasta=2010|koht=Tallinn|kirjastus=Tallinna Raamatutrükikoda|lehekülg=12}}</ref>
105 060

muudatust