Retoorika: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
PResümee puudub |
||
68. rida:
Ristiusumaades jätkub retoorikatraditsioon jutluse näol. Ristiusu jutlus kujunes hilisantiigi kõnekunsti alusel. Samas on jutluse aluseks enne jutlust loetav Piibli tekst. Jutluse teoreetilised alused sõnastas Augustinus (354–430)
Retoorika tähendus hakkab keskajast alates kitsenema seoses sellega, et retoorika areng liigub kirjalike tekstide valdkonda. Seda nähtust kiirendab trükikunsti leiutamine. Keskaegsed reetorid kirjutasid ladina keeles.
=== Renessanss, reformatsioon ja Martin Luther ===
75. rida:
Trükikunsti leiutamisega Gutenbergi poolt 1445. aastal avanesid enneolematud võimalused informatsiooni levitamiseks, samas aga algab kohe ka inimeste veenmine kirjalike tekstide vahendusel. Üheks selliseks näiteks ongi reformatsioon. Kogu hilisem keskaeg ja ka Lutheri-aegne 16. sajand oli ägedate vaidluste aeg. Akadeemilised dispuudid etendasid hiliskeskaegsetes ülikoolides olulist rolli. Renessansiajastu kesksemad väitlused toimuvad katoliiklaste ja protestantide vahel. Tolleaegsed tähtsad otsused nii võitluses Roomaga kui ka hilisemas reformatsioonisises võitluses tehti just dispuutide põhjal. Eriline tähendus oli dispuutidel reformatsiooni läbiviimisel linnades.
Marthin Lutheri kõnekunst oli suunatud "nii südamele kui ka mõistusele". Luther oli üsna emotsionaalne ning teda süüdistati madala keele kasutamises. Tema pärandisse kuuluvad ka lauakõned, mis on ülestähendused tema sõnavõttudest nii peolauas kui ka kodusemas ringis. Rahvuskeelne kõnekunsti areng algab reformitud kiriku kantslikõnedest.
=== Vastureformatsioon ===
94. rida:
=== Eestikeelse kõnekunsti algus ===
19. sajandist on pärit ka esimesed eestikeelsed kuulsad kõned. 1860. aastate rahvuslikul ärkamisajal kerkis esile silmatorkavaid kõnemehi. C. R. Jakobson pidas oma kõige kuulsamad poliitilised kõned "Kolm isamaa kõnet" 1868. aastal Vanemuises. Ta pakkus oma kõnes välja uue Eesti ajaloo kontseptsiooni, mis
Teine väga oluline ärkamisaegne kõnemees oli kirikuõpetaja Jakob Hurt. 1869. aastal toimunud I üldlaulupeol pidas Hurt programmilise kõne, kus esitas rahvusliku liikumise põhisuunad järgnevaks kümnendiks. 1870. aastal pidas Hurt kuulsa kõne "Meie haritud ja õpetatud meestest", kus ta sõnastas väikerahvusliku elutunnetuse ja eesti rahva ajaloolise kutse – Hurt juhtis tähelepanu sellele, et me ei saa mitte suureks arvult, vaid väikerahvas peab vaimult suureks saama. Hurt agiteeris edukalt oma arvukate kõnede ja kirjutistega inimesi rahvaluulet koguma.
101. rida:
=== Retoorika areng 20. sajandil ===
Demokraatlik ühiskond on kõne- ja väitluskunstile parim kasvulava. Sõna jõudu saab kaasaja tehnika võimaluste juures oluliselt suurendada.
Murrangulised
Euroopaliku väitluse kodumaaks võib lugeda Inglismaad, kus on väga pikaajalised väitlustraditsioonid Oxfordi ja Cambridge'i ülikoolist. Inglise parlamentaarse kõnekunsti ajalugu ulatub juba 17. sajandisse ning edukate kõnelejatena jäävad ajalukku sellised nimed nagu O. Cromwell, E. Burke, W. Pitt vanem ja noorem.
| |||