Kõnesüntees: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
PResümee puudub
Märgised: tekstilink teise vikisse Visuaalmuudatus
6. rida:
[[1779]]. aastal ehitas Peterburis elanud Taani teadlane [[Christian Gottlieb Kratzenstein]] inimese kõnetrakti mudeleid, mis suutsid tekitada viit vokaali. Nende eeskujul lõi [[1791]]. aastal [[Ungari]] teadlane [[Wolfgang von Kempelen]] akustilis-mehaanilise kõnemasina, mis suutis tänu keele ja huulte mudeli lisamisele tekitada peale vokaalide ka konsonante. Tegemist oli mehaaniliste aparaatidega, mis jäljendasid inimese kõnetrakti tööd rääkimise ajal. Analoogseid mehaanilisi ja poolelektroonilisi süsteeme ehitati ja arendati ilma suurema eduta 1960. aastateni. <ref name="lemmetty">Lemmetty, Sami 1999: [http://research.spa.aalto.fi/publications/theses/lemmetty_mst/thesis.pdf ''Review of Speech Synthesis Technology''.] Master's thesis. Helsinki University of Technology.</ref>
 
1920. aastatel tehti esimesi katsetusi kõne elektroonilise sünteesiga. Esimeste tulemusteni jõuti kolmekümnendate1930. aastate keskel, mil [[:en:Bell Labs|BelliBell laboritesLabsis]] ehitati [[VOCODER]] ja selle eeskujul [[Homer Dudley]] loodud [[VODER]] [[1939]]. aastal. Viimane koosnes heli- ja müraallikast, põhitooni kõrgust juhtivast pedaalist ja sõrmedega juhitavatest filtritest. Esimese formantsünteesil põhineva süntesaatori PAT ehitas Walter Lawrence [[1953]]. aastal.
 
Esimene artikulatoorne kõnesüntesaator loodi [[1958]]. aastal [[Massachusettsi Tehnoloogiainstituut|Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi]] laborites. Üks esimesi teksti kõneks teisendatavaid (Text-To-Speech, TTS) kõnesüntesaatoreid ehitati Jaapanis [[1968]]. aastal. [[1980]]. aastatel oli turul juba hulk kommertssüsteeme.