Raua tänava lahing: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
Hummel15 (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
1. rida:
'''Raua tänava lahinguks''' nimetatakse [[21. juuni|21.]]–[[22. juuni]]l [[1940]] (1940. aasta [[juunipööre|juunipöörde]] ajal) Tallinnas [[Tallinna 21. Kool|21. Algkooli]] juures toimunud relvakonflikti Eesti [[Sidepataljon]]i ja [[Nõukogude Liit|NSV Liidu]] okupatsioonivõimu loodud nn töölisomakaitse vahel.
 
== Eellugu ==
Pärast Eesti okupeerimist 17. juunil sundloovutati Eesti sõjaväe [[kasarmu]]d [[Punaarmee]]le, seetõttu paigutati Sidepataljon ümber [[Raua tänav (Tallinn)|Raua tänava]] koolimajja. 21. juuni õhtul kella 19:30 paiku saabusid koolimaja juurde end töölisomakaitse esindajateks nimetanud relvastatud ja punaste käelintidega isikud, kes nõudsid pataljoni sõduritelt relvade loovutamist. Sõdurid keeldusid esialgu sellest, ent seejärel, kui kooli juurde saabus ka Punaarmee soomuk, andsid nad siiski relvad ära, sest Eesti sõjaväele oli antud käsk vältida konflikte NSV Liidu sõjaväega. Seejärel jäeti koolimajja mõnemeheline relvastatud riigipöörde toetajate salk. Kella 22 paiku saadi aga teada, et ametisse on astunud okupatsioonivõimude moodustatud [[Johannes Varese valitsus]], misjärel riigipöörde pooldajate salk lahkus ning sõduritele lubati edaspidi relvad tagasi anda.<ref name="QkYks" /> Siiski ei olnud töölisomakaitse konfiskeerimise käigus avastanud kõiki sõdurite käes olnud relvi ning lisaks sellele avastasid Eesti sõdurid koolimaja õuest mobilisatsiooni tarbeks varutud relvad, millega nad endid taas relvastasid.
 
== Lahingu käik ==
Siiski ei olnud töölisomakaitse konfiskeerimise käigus avastanud kõiki sõdurite käes olnud relvi ning lisaks sellele avastasid Eesti sõdurid koolimaja õuest mobilisatsiooni tarbeks varutud relvad, millega nad endid taas relvastasid. Enne keskööd tuli uus riigipöörajate salk valvet üle võtma, mis ei olnud teadlik eelmise salga lahkumisest. Sõdurid keeldusid neid sisse laskmast ning tõenäoliselt avasid okupatsioonivõimude pooldajad seepeale esimesena tule, mistõttu langes reamees [[Johannes Mandre]]. Seepeale taandusid Sidepataljoni sõdurid koolimajja ning avasid akendest vastutule. Vastupanu tekkis spontaanselt ning lahing peeti väidetavalt ilma ohvitseride poolse juhtimiseta, kuna enamik neist oli major [[Rudolf Veidebach]]i matusel. On ka võimalik, et hiljem eitasid sõdurid ohvitseride ja allohvitseride osaluse puudumist seetõttu, et säästa neid vastuhakus osalemise juhtimise süüst ning mahalaskmisest.<ref name="ainus-vastupanu" />
 
Vahelduva intensiivsusega lahing kestis koolimaja ümber mitu tundi, kuni kohale jõudis Varese valitsuse [[sõjaminister]] [[Tõnis Rotberg]] ning kuus Punaarmee [[soomusauto]]t. Seejärel otsustasid Sidepataljoni sõdurid alistuda, relvad korjati taas kokku ning koolimaja rüüstati põhjalikult. Punaväelastel ei õnnestunud selgeks teha, kes andis Sidepataljonile käsu tule avamiseks ning tõenäoliselt keegi seda ka teha ei käskinud. Nii sõdurid kui ka töölisomakaitse tegelased süüdistasid esimesena tule avamises vastaspoolt. Sidepataljonlased jäeti kuni hommikuni töölisomakaitse valve alla ning seejärel kästi neil ümber kolida [[Gustav Adolfi Gümnaasium]]isse.
 
== Tulemused ==
Punaväelastel ei õnnestunud selgeks teha, kes andis Sidepataljonile käsu tule avamiseks ning tõenäoliselt keegi seda ka teha ei käskinud. Nii sõdurid kui ka töölisomakaitse tegelased süüdistasid esimesena tule avamises vastaspoolt. Sidepataljonlased jäeti kuni hommikuni töölisomakaitse valve alla ning seejärel kästi neil ümber kolida [[Gustav Adolfi Gümnaasium]]isse. Raua tänava lahingus langes Sidepataljoni poolelt lisaks reamees Mandrele ka allohvitser [[Aleksei Männikus]], kes sai okupantide lastud kuulist surmavalt haavata siis, kui ta viis haavatud sõdureid haiglasse.<ref name="ainus-vastupanu" /> Mandre ja Männikus olid nende väheste Eesti sõdurite seas, kes langesid [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] ajal Eesti vormis ja Eesti lipu all.<ref name="kxqQb" />. Sidepataljoni rünnanud töölisomakaitsjatest langes vähemalt üks, kuid on räägitud ka enam kui kümnest langenust.<ref name="ainus-vastupanu" /><ref name="2235l" />
 
Lahingus langenute matused korraldas 23. juunil 1940 [[Oskar Veldeman]]<ref name="XnLg2" />.