|
== Noorusaastad ja karjääri algus ==
PäritCarusco pärineb vaeste vanemate perekonnast. Isa Marcello oli mehaanik ja valukoja tööline. Isal ja tema abikaasal Annal oli 21 last (20 poissi ja üks tüdruk), kellest 18 suri lapsena. Laulis
Ta laulis 15-aastaselt õhtuti kirikutes ja töötas päeval isa kõrval mehaanikuna. ÕppisLaulmist laulmistõppis ta Napolis Guglielmo Vergine juures. DebüteerisCarusco debüteeris ooperilaval 1894. aastal Napoli Teatro Nuovos amatöörhelilooja [[Mario Morelli]] ooperis "L'amico Francesco" („Sõber"Sõber Francesco”Francesco"). LaulisSeejärel seejärellaulis ta olulisi tenorirolle Napolis, [[Caserta]]s, [[Salerno]]s ja [[Kairo]]s, äratamata kuni 1897. aastani ooperiringkondades mingit tähelepanu. Läbimurre tuli aga siis, kui ta oli [[Umberto Giordano]] vähese tähelepanuga jäänud ooperi "Il voto" peaosa esmaesitaja ning Palermos suure eduga [[Amilcare Ponchielli]] "La Giocondas" Enzo rollis.
Aastatel 1898–1899 lauldeslaulis ta peamiselt Itaalia teatrites, kuid käis endale rahvusvahelist nime tegemas ka [[Peterbur]]i [[Maria teater|Maria teatris]], [[Moskva]] [[Suur Teater|Suures Teatris]], [[Buenos Aires]]e Teatro Colonis, [[Varssavi]]s ja [[Monte Carlo]]s.
== Rahvusvaheline läbimurre ==
[[Arturo Toscanini]] kutsus Caruso osalema [[Giuseppe Verdi]] mälestuskontserdil Milano [[La Scala]]s veebruaris 1901. aasta veebruaris. See esinemine avas talle tee maineka La Scala lavale, kus debüteeris samal aastal [[Puccini]] ooperis "La bohème" Rodolfo rollis. Sellele järgnes samas triumfaalne esinemine Nemorino rollis [[Gaetano Donizetti]] ooperis "L'elisir d'amore" ("[[Armujook]]"). LaulisJärgnesid järgnevaltesinemised Buenos Aireses, Napoli Teatro San Carlos (1901) ja Londoni [[Covent Garden]]is (1902, 1904–1907, 1913–1914).
1903. aastal saabus lõpuks kutse debüteerida New Yorgi [[Metropolitan Opera]]s. Mantova hertsoghertsogi partii esitamine 23. novembril Verdi ooperis "[[Rigoletto]]" oli triumfaalne. Mõni kuu hiljem algas tema elu lõpuni kestnud koostöö heliplaadifirmaheliplaadifirmaga Victor Talking Machine Company (''algne mitteametlik nimi His Masters Voice'', logoks valge koer grammofoni ees). Esimene heliplaat valmis 1. veebruaril 1904. Kokku salvestas ta selles firmas ligi 230 heliplaati. SaiCarusco sai tiitliks „esimene"esimene grammofonitenor”grammofonitenor". Tema heliplaadistustest on kõige väärtuslikumaks hinnatud Nemorino aariat “Una"Una furtiva lagrima”lagrima" ("L'elisir d'amore", 1904). Oli
Carusco oli Metropolitan Opera solist kuni 1920. aastani, esinedes seal 863 etenduses. President [[Theodore Roosevelt]] pidas temast väga lugu, kinkides talle oma autogrammiga foto.
[[Fail:Enrico Caruso.jpeg|pisi|Caruso karjääri tipul]]
== Maailma ooperilavadel ==
LaulnudCarusco on laulnud ka [[San Francisco]]s, [[Washington]]is, [[Rooma]]s, [[La Habana]]s, Monte Carlos, Pariisis, [[Berliin]]is, [[Dresden]]is, [[Viin]]is, [[Budapest]]is, [[México]]s, Peterburis, Moskvas, [[São Paulo]]s, kuid mitte kunagi pärast 1901. aastat mitte kunagi Napolis, kus tal Nemorino rolli esitamine ebaõnnestus ja ta välja vilistati. 1907. aastal laulis ta koos sopran [[Nellie Melba]]ga Londonis [[Buckinghami palee]]s kuningas [[Edward VII]] ja kuninganna [[Alexandra (Suurbritannia)|Alexandra]] kutsel.
[[Fail:Enrico Caruso As Canio.jpg|pisi|Caruso Canio rollis]]
== Parimad rollid ==
OliCarusco oli selliste rollide looja nagu Federico (Cilea, "L'arlesiana", 1897), Loris IpanoffiIpanoff (Giordano, "Fedora", 1898), Florindo (Mascagni, "Le maschere", 1901), Federico (Franchetti, "Germania", 1902) ja Dick JohnsoniJohnson (Puccini "[[La fanciulla del West]]", 1910) rollide looja. Caruso repertuaar oli väga mahukas. Ta esines ligi 60 ooperis, mis sisaldasid nii lüürilise kui ka dramaatilise tenori osi. Oli eriti väljapaistev Verdi rollide tõlgendaja. Trumprollideks olid Nemorino ("L'elisir d'amore"), Mantova hertsog ("Rigoletto"), Canio ("I pagliacci"), Alfredo ("La traviata"), Rodolfo ("La bohème") ja Cavaradossi ("Tosca"). Esitas ka prantsuse ja itaalia heliloojate lüürilisi osi ooperitest "Faust", "Les pêcheurs de perles", "Manon", "Manon Lescaut" ning paistis silma Don José rolli esitajana "[[Carmen]]is".
Caruso repertuaar oli väga mahukas. Ta esines ligi 60 ooperis, mis sisaldasid nii lüürilise kui ka dramaatilise tenori osi. Ta oli eriti väljapaistev Verdi rollide tõlgendaja. Carusco trumprollideks olid Nemorino ("L'elisir d'amore"), Mantova hertsog ("Rigoletto"), Canio ("I pagliacci"), Alfredo ("La traviata"), Rodolfo ("La bohème") ja Cavaradossi ("Tosca"). Samuti esitas ta prantsuse ja itaalia heliloojate lüürilisi osi ooperitest "Faust", "Les pêcheurs de perles", "Manon", "Manon Lescaut" ning paistis silma Don José rolli esitajana "[[Carmen]]is".
Oli tuntud ja armastatud oma väga ilusa hääle poolest. Ületas kõiki oma kaasaegseid tenoreid väljapaistvalt meisterliku hingamisega. Paistis silma väga hea diktsioon ja lavalise esinemine poolest. Oli eriti silmapaistev rolliesitaja traagilistes rollides. Teenistus Ameerikas oli sedavõrd hea, et ta suutis juba 1904. aastal osta [[Firenze]] lähedal Villa Bellosguardo. Caruso honorarid olid teiste tippsolistidega võrreldes tunduvalt suuremad. Londonis sai ta etenduse pealt 500 naela, mis oli väga suur raha. Tema summaarseid tulusid ooperilavadel esinemiste eest on hinnatud miljonile dollarile. ▼
Ta oli tuntud ja armastatud oma väga ilusa hääle poolest. Ta ületas kõiki oma kaasaegseid tenoreid väljapaistvalt meisterliku hingamisega, samuti paistis silma väga hea diktsioon ja lavalise esinemine poolest. Eriti silmapaistev oli ta traagiliste rollide esitajana.
▲Oli tuntud ja armastatud oma väga ilusa hääle poolest. Ületas kõiki oma kaasaegseid tenoreid väljapaistvalt meisterliku hingamisega. Paistis silma väga hea diktsioon ja lavalise esinemine poolest. Oli eriti silmapaistev rolliesitaja traagilistes rollides. Teenistus Ameerikas oli sedavõrd hea, et ta suutis juba 1904. aastal osta [[Firenze]] lähedal Villa Bellosguardo. Caruso honorarid olid teiste tippsolistidega võrreldes tunduvalt suuremad. Londonis sai ta etenduse pealt 500 naela, mis oli väga suur raha. Tema summaarseid tulusid ooperilavadel esinemiste eest on hinnatud miljonile dollarile.
== Isiklikku ==
Caruso abiellus Ameerikas 20. augustil 1918 25-aastase varaka patendivoliniku tütrest suurilmadaami Dorothy Park Benjaminiga (1893–1955), kellega tal sündis tütar Gloria Caruso (1919–1999). Dorothy avaldas 1928. ja 1945. aastal kaks Caruso biograafiat, kus on palju tsitaate Caruso kirjadest temale.
Varasematest naissuhetest oli Carusol kaks poega Rodolfo Caruso (1898–1951) ja Enrico Caruso, Jr. (1904–1987) ning veel kaks last, kes surid varases nooruses.
== Eluloojang ==
ViimaneTema viimane esinemine ooperilaval ja avalik esinemine üldse oli Metropolitan Operas jõululaupäeval 24. detsembril 1920 Eleazari rollis Halévy ooperis "La juive" („Juuditar”). Enrico Caruso suri 7 kuud hiljem Napoli Vesuvio hotellis kell 9 hommikul 48-aastaselt rinnakelmepõletikku. Teda leinati suure soojuse ja lugupidamisega kui 20. sajandi alguse suurimat lauljat ning konkurentsitult parimat tenorit. See kokkuleppeline positsioon on jäänud püsima tänaseni. Itaalia kuningas [[Vittorio Emanuele III]] isiklikult avas Napoli kuninglikus katedraalis San Francesco di Paola Caruso matusetalituse. Caruso on maetud Napoli Del Pianto surnuaiale.
== Film ==
1950. aastal tegi Richard Thorpe Hollywoodis [[Metro-Goldwyn-Mayer]]i stuudios suuresti meelevaldsete ja ebatäpsete eluepisoodidega tüüpilise 109-minutise biograafilise vaatefilmi "The Great Caruso", mille nimiosas mängis Itaalia päritolu Ameerika tenoritenor [[Mario Lanza]]ga nimiosas. Caruso abikaasa Blyth Dorothy Park Benjamini osas oli Ameerika laulja ja näitleja [[Ann Blyth]].
|
