22. Eesti Territoriaalne Laskurkorpus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
153. rida:
==Ohvitserkonna vahistamine==
Juunis 1941 saadeti korpus [[Petserimaa]] [[Värska]] õppelaagrisse, kus Petseri Kaitseliidu majas [[juuniküüditamine|13.–14. juunil]] vangistati ligi 231 Eesti tegevsõjaväelast<ref>[http://secreturbanist.blogspot.com/2018/10/ Eesti Kaitseväe Värska laagritest 1941 küüditatud ohvitseride nimekiri väeosade kaupa], ((väidetavalt [[Vello Salo]] koostatud) nimekiri ohvitseridest ja sõjaväega seotud isikutest, kes viidi Eesti Kaitseväe Värska laagritest 13.-14. juunil 1941 kõigepealt Petserisse, arreteeriti seal ja küüditati Nõukogude Venemaa GULAGI vangilaagritesse)</ref>, <ref>[https://dea.digar.ee/page/vabaeestlane/1980/07/22/7 Vene terrori ohvriks langenud Eesti ohvitserid], Vaba Eestlane = Free Estonian, 22 juuli 1980</ref> (179 ohvitseri ja lipnikku, kes saadeti enamasti [[Norilski Parandusliku töö laager|Norilsk]]i vangilaagrisse, 49 allohvitseri ja sõdurit). Värska laagrist vahistatutele lisati mujal Eestis kinnivõetud 36 kaadrisõjaväelast. Korpuse juhtkonna 26 Eesti ohvitseri olid juba varem täienduskursuste sildi all Venemaale Moskvasse ja Gorkisse „kursustele” viidud, kus neist enamik samuti vangistati. Uueks ülemaks määrati kindralmajor [[Aleksandr Ksenofontov]], diviisiülemateks polkovnikud I. Missan ja I. Kurõšev. Moskva Suurtükiväe Akadeemiast viidi Lama vangilaagrisse kindralmajor [[Herbert Brede]], major [[Nikolai Riiberk]], polkovnik [[Georg Leets]], kapten [[Martin Nurk]], kindralmajor [[Hugo Kauler]], major [[Rudolf Tuul]], polkovnik [[Erich Toffer]], polkovnik [[Valter Martma]], kapten [[Verner Püss]], alampolkovnik [[Rudolf Krupp]], alampolkovnik [[Artur Tenno]], kapten [[Vello Muruma]], polkovnik [[Johannes Tamm]], major [[Aleksander Kudevita]] ja major [[Harald Roots]].
==Taganemine Venemaale==
28. juunil hakkasid korpuse väeosad käsu korras taganema Venemaale. Põgenemiseks polnud mingeidki väljavaateid, sest kolonnid oli Punaarmee eriüksuste poolt ümbritsetud. Õhtu eel jõuti Irboskasse, kus tehti peatus, peale mida liiguti [[Riia-Pihkva kivitee]]l Pihkva suunas. 3. juuli õhtuks jõuti [[Porhov]]ist 15 kilomeetri kaugusele, kuhu jäädi pidama. 5. juulil liiguti edasi. Juba evakuatsiooni käigus algasid deserteerumised eesti sõjaväelaste poolt, kes kasutasid korralagedust kui Saksa lennukid tegid luurelende kaugele Vene tagalasse ning varjumiseks tuli maanteelt võssa peituda või viskuda kraavidesse, et vältida ohvreid. Iga Saksa lennuk andis võimaluse pääsemiseks ning andis võimaluse jalgalaskmiseks. Saksa poolele üle läinud paigutati [[Pihkva vangilaager|Pihkva]] ja [[Ostrovi vangilaager|Ostrovi vangilaagrisse]], kust nad suunati [[Dünaburg]]i, kus oli ca 25 000 vangi, nendest umbes paartuhat eestlast. Dünaburgist aga läbi Kaunase, [[Tilsit]]i linna ja sealt jalgsi [[Ebenrode]] vangilaagrisse. Ebenrode vangilaagris oli ca 20 000 vangi, nende hulgas umbes 6000 eestlast.
22. ETL sõdis 4. juulist 22. augustini [[Looderinne (Teine maailmasõda)|Looderinde]] [[11. armee (NSV Liit)|11. armee]] alluvuses [[Pihkva]] ja [[Staraja Russa]] piirkonnas. Eestlasi oli sel ajal korpuses umbes 5500. Augustilahingutes pealetungivate Saksa [[Väegrupp Nord]] vägedega kandis korpus suuri kaotusi, osa eestlasi hukkus, langes vangi või läks Saksa poole üle. 1941. aasta lõpus saadeti eestlased sõjavangilaagritest Eestisse tagasi. Paljud mehed astusid Saksa sõjaväe [[Politseipataljon|kaitsepataljonid]]esse.
186. rida ⟶ 188. rida:
|väeüksused1 = [[Pilt:Flag of Germany 1933.svg|27px]] [[Väegrupp Nord|Väegrupi Nord]] [[Saksa 4. tankiarmee|4. tankiarmee]] [[LVI motoriseeritud armeekorpus]]e<br>
|väeüksused2 = [[Pilt:Flag of the Soviet Union.svg|27px]] [[Looderinne (Teine maailmasõda)|Looderinde]] [[11. armee (NSV Liit)|11. armee]] 22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse <br>[[Pilt:Flag of the Soviet Union.svg|27px]] [[182. Eesti Laskurdiviis]]i [[171. laskurpolk]] ja [[140. laskurpolk]]<br>
[[Pilt:Flag of the Soviet Union.svg|27px]] [[614. korpuse suurtükiväepolk]]
|jõud1=
|jõud2=
245. rida ⟶ 247. rida:
|pilt=
|pildiallkiri=
|aeg=
|koht= [[Leningradi oblast]], [[Hilovo]] piirkond
|tulemus=
260. rida ⟶ 262. rida:
|kaotused2=
}}
[[180. Eesti Laskurdiviis|180.
=== Dno lahing, 18. juuli ===
{{Sõjaline konflikt
286. rida ⟶ 288. rida:
Arnold Meri koos väiksema grupi raadioroodu sõduritega paiknes eraldi paremal tiival. Tema autasustamist põhjendati m.h sellega, et ta ilmutas meelekindlust ja julgustas ka kaassõdureid vastu panema ning sai korduvalt haavata, kuid ei lahkunud sellest hoolimata lahingust. Ja veel – Arnold Meri enda tunnistuse järgi tulistasid omad mehed teda lahingus teadlikult selja tagant. Pole alust arvata, nagu erinenuks Arnold Meri kangelaslikkuse määr paljude teiste NSV Liidu kangelaste omast. Eriliseks teeb selle siiski aeg – suvi 1941, mil iga ordeni kaalukus oli palju suurem kui sõja lõpul. Oma osa võis siin etendada püüe luua eeskujuandev näide reetureiks peetud eestlaste seast. Vaid mõni päev varem, 14. juulil, maksis 182. diviisi poliitosakonna ülem komissar [[Kuno Milbach]] oma eluga katse eest eestlaste renomeed parandada, kui ta meestega isiklikult rünnakule läks.
Kirjeldatud lahingust natuke põhja pool, Dolžitsõ küla lähedal asunud korpuse staabi teistel osadel nii hästi ei läinud ning Saksa 21. diviisi löögi alla jäid ka mitmed 22. korpuse tagalaüksused. Dno ees 18.–19. juulil toimunu oli üldse võrdlemisi kaootiline ja lisaks kirjeldatud komandopunkti kaitsmisele sattusid sidepataljoni muud osad vastasele ka teistes kohtades, kandes kaotusi valdavalt teadmata kadunuina. Viimaseid oli 74 meest, neist kuni 30 eestlast. 18. juuli Dno ees oli 415. pataljonile sisuliselt ainukeseks päris lahingupäevaks 1941.
=== Soltsõ 2. pealetung ===
11. armee kogus end kaotusest kiiresti ning üritas kohe uut pealetungi Soltsõle. Selle 2. operatsiooni üldplaan oli samasugune: löökidega põhjast ja lõunast purustada [[Novgorod]]i suunas liikunud Saksa grupeering. Rinne kulges nüüd vähemsoodsalt. Põhja poolt pidi taas löögi andma [[16. laskurkorpus]], milles oli 20. juuli seisuga 29 619 meest, 143 välisuurtükki, 104 tankitõrjekahurit, 140 miinipildujat, 24 tanki ja soomusautot. Lõunapoolne grupeering jäi taas tunduvalt nõrgemaks hoolimata kaasatud väekoondiste arvust. Osaliselt leidunud andmete põhjal oli lõunagrupeeringus ([[180. Eesti Laskurdiviis|180.]], [[182. Eesti Laskurdiviis|182.]], 183. ja 202. diviis) umbes 20 tuhat meest, kuid ainult 60 välisuurtükki, poolsada [[tankitõrjekahur]]it ja kuni sada miinipildujat. Neist ülekaalukalt tugevaim oli hästisäilinud 180. diviis, millesse kuulus vähemalt pool kogu lõunagrupeeringu meestest ja enamik suurtükkidest ning miinipildujatest. 182. diviisi jäänukile jäeti tegutsemislõik läänesuunal raudtee ümbruses.
333. rida ⟶ 335. rida:
== Kirjandus ==
*Autorid: [[Tiit Noormets]], [[Toe Nõmm]], [[Hanno Ojalo]], [[Olev Raidla]], [[Reigo Rosenthal]], [[Tõnis Taavet]] ja [[Mati Õun]]. "Korpusepoisid", Eesti sõjamehed 22. Eesti territoriaalkorpuses ja 8. Eesti laskurkorpuses Teises maailmasõjas aastatel 1940–45. Koostanud [[Hanno Ojalo]]. Sentinel 2007
* "Kangelaslikud kaitselahingud Porhovi, Dno ja Staraja Russa lähistel", [[August Pähklimägi]]. Kirjastus: Eesti Raamat, Tallinn, [[1971]], 296 lk.
* [http://kultuur.elu.ee/ke488_juuni1941.htm Mis toimus Värskas 13.–14. juunil 1941?]
| |||