22. Eesti Territoriaalne Laskurkorpus: erinevus redaktsioonide vahel

|aeg= 1940–1941

|riik= [[Pilt:Flag of the Soviet Union.svg|25px|]] [[NSV Liit]]<br> [[Pilt:Flag of Estonian SSR 1940 1953.svg|25px]] [[Eesti NSV]]

|haru=

|liik=

| komandör polkovnik [[Jüri Hellat]]

|-

| Kose-Tallinn

| komandör polkovnik [[Erich Toffer]] ({{kas|−06.1940}})<br> major Magdjuk ({{kas|06.1940–}}) polgukomissar Vikenti Babitski

| komandör kapten Kuzmenko hiljem major [[Johannes Vingissaar]], <br>Raadioroodu ülem [[major]] [[Arnold Isotamm]], [[politruk]]i asetäitja [[Arnold Meri]]

|-

| [[Nõmme]], moodustati [[Pioneerpataljon]]ist

| komandör major [[Erich Möldre]], asetäitja vanemleitnant Volkov, pataljonikomissar [[Eduard Purro]]

|-

| [[Jägala]], moodustati Eesti [[Õhukaitse]]st

| komandör kolonelleitnant [[Hans Kitvel]], hiljem major [[Peeter Juhalain]]

Juunis 1941 saadeti korpus [[Petserimaa]] [[Värska]] õppelaagrisse, kus Petseri Kaitseliidu majas [[juuniküüditamine|13.–14. juunil]] vangistati ligi 231 Eesti tegevsõjaväelast<ref>[http://secreturbanist.blogspot.com/2018/10/ Eesti Kaitseväe Värska laagritest 1941 küüditatud ohvitseride nimekiri väeosade kaupa], ((väidetavalt [[Vello Salo]] koostatud) nimekiri ohvitseridest ja sõjaväega seotud isikutest, kes viidi Eesti Kaitseväe Värska laagritest 13.-14. juunil 1941 kõigepealt Petserisse, arreteeriti seal ja küüditati Nõukogude Venemaa GULAGI vangilaagritesse)</ref>, <ref>[https://dea.digar.ee/page/vabaeestlane/1980/07/22/7 Vene terrori ohvriks langenud Eesti ohvitserid], Vaba Eestlane = Free Estonian, 22 juuli 1980</ref> (179 ohvitseri ja lipnikku, kes saadeti enamasti [[Norilski Parandusliku töö laager|Norilsk]]i vangilaagrisse, 49 allohvitseri ja sõdurit). Värska laagrist vahistatutele lisati mujal Eestis kinnivõetud 36 kaadrisõjaväelast. Korpuse juhtkonna 26 Eesti ohvitseri olid juba varem täienduskursuste sildi all Venemaale Moskvasse ja Gorkisse „kursustele” viidud, kus neist enamik samuti vangistati. Uueks ülemaks määrati kindralmajor [[Aleksandr Ksenofontov]], diviisiülemateks polkovnikud I. Missan ja I. Kurõšev. Moskva Suurtükiväe Akadeemiast viidi Lama vangilaagrisse kindralmajor [[Herbert Brede]], major [[Nikolai Riiberk]], polkovnik [[Georg Leets]], kapten [[Martin Nurk]], kindralmajor [[Hugo Kauler]], major [[Rudolf Tuul]], polkovnik [[Erich Toffer]], polkovnik [[Valter Martma]], kapten [[Verner Püss]], alampolkovnik [[Rudolf Krupp]], alampolkovnik [[Artur Tenno]], kapten [[Vello Muruma]], polkovnik [[Johannes Tamm]], major [[Aleksander Kudevita]] ja major [[Harald Roots]].

 

 

 

==Korpus sõjategevuses==

 

Sõja alguses suurendati korpus Nõukogude Liidust toodud mobiliseeritutega täiskoosseisuliseks (29 000 meest).

Korpus allus sõja alguses [[Põhjarinne (Teine maailmasõda)|Põhjarindele]], kuid [[1. juuli]]l allutati korpus [[Looderinne (Teine maailmasõda)|Looderindele]]. Väekoondis osales Nõukogude Liidu poolel lahingutes [[Hilovo]], [[Porhov]]i, [[Dno]], [[Soltsõ]] ja [[Staraja Russa]] lähedal. Korpuse esimene rindepäev oli [[6. juuli]]l, mil suurem osa üksustest juba Porhovi ees lahinguks valmistus ning esimest korda Saksa luureüksustega kokku satuti. Korpuse Eesti sõjaväelased osalesid järgnenud 87 rindepäeva jooksul (kuni 1. oktoobrini 1941) kõigis tähtsamates võitlustes ([[Porhovi lahing]]us, Soltsõ pealetungidel, Staraja Russa kaitsmisel ja pealetungil ning septembrilahingutes. Esimese lahingukäsu sai territoriaalkorpus [[23. juuni]]l ning pidi asuma [[Põhja-Eesti]] ranniku kaitsele. <!-- "Korpusepoisid"/23 !-->

 

 

Juba 25.–26. juulil tühistati korpuse diviiside 1. lahingukäsk. [[182. Eesti Laskurdiviis]] sai uue korralduse paikneda ümber [[Venemaa]]le [[Pihkva]] taha õppelaagrisse ja [[180. Eesti Laskurdiviis]] eraldi 100&nbsp;km ida poole [[Staraja Russa]] lähistele. Viimased korpuse osad lahkusid Eestist 1.–2. juulil. <!-- korpusepoisid/24 !-->Vähem kui nädalaga liikusid Eesti välja kümned tuhanded mehed, tuhandeid tonne laskemoona, relvi jm varustust, üle 5 tuhande hobuse ja nende vankrid ning sööt, sajad autod, Vene ohvitseride naised-lapsed jne. 182. diviisiga sõitis sõtta ka gaasikaitsevarustus ja paar Tartu linnaliiniautobussi, mis olid täidetud konservidega. <!-- korpusepoisid/25 !-->

=== Porhovi lahing, 6. juuli – 11. juuli ===

{{Vaata|Porhovi lahing}}

Edasistes kaitselahingutes osalesid Eesti 22. Territoriaalkorpuse väeosad [[11. armee (NSV Liit)|11. armee]] koosseisus [[Looderinne (Teine maailmasõda)|Looderindel]].

 

Pärast 9. juuli õhtul alanud koordineerimata taganemist ei suudetud kaitset enam taastada ning see lagunes 10. juulil lõplikult. Korpuse komandöri ettekujutatud vastupealetungist ei tulnud samuti midagi välja. 10. juuli õhtupoolikul jätkas Saksa 3. diviis suurtükitule ettevalmistuse järel pealetungi Porhovi suunas juba lahinguks hargnenud jõududega. Saksa 3. motoriseeritud ja lõunast-edelast saabunud 8. tankidiviisi ühinenud jõud murdsid [[232. laskurpolk|232. laskurpolgu]] ehk teise liini kaitse Uza jõel ning sööstsid edasi Porhovi peale. Löögi alla sattusid ka linna ees paiknenud korpuseüksused. Paljud 171. ja 232. polgu ning korpuseüksuste sõdurid jäid nüüd juba kahelt poolt, piki [[Pihkva-Porhovi tee|Pihkva–Porhovi tee]]d ja Ostrovi–Porhovi teid rünnanud Saksa üksuste haardesse. Üks 8. tankidiviisi väiksem soomusüksus tungis täiesti omaette 180. diviisi vasakust tiivast mööda, piki [[Novosokolniki-Porhovi tee|Novosokolniki–Porhovi tee]]d üle Dubrovka põhja suunas 22. korpuse süvatagalasse ning jõudis 10. juuli õhtuks iseseisvalt Porhovi alla.

 

Mõned ümberpiiratud Punaarmee üksused 5. tankipolgu viimaste masinate toetusel üritasid väljamurdmiseks ise rünnakut Porhovi poole läänest ja [[NKVD]] üksus toetas neid idast, kuid sakslasi see ei peatanud. 5. tankipolk kaotas seal oma viimased tankid. Linn langes samal, 10. juuli õhtul. Üle [[Šeloni jõgi|Šelon]]i viinud sild lasti taganejate poolt õhku viimasel minutil üle selle silla itta lipsanu olla mälestuste järgi olnud [[Anton Laur]] 171. polgu lipuga. Lahing oli lõppenud. <!-- korpusepoisid/33 !-->

==== Porhovi lahingu tagajärjed ====

[[182. Eesti Laskurdiviis]] kui väekoondis lakkas 10. juuli vastaste löökide alla eksisteerimast. Pärast lahingut 11. armee juhatusele esitatud ettekandes märgitakse, et 182. diviis jooksis paanikas laiali. Sisuliselt ühe ööpäevaga olid Ostrovi–Porhovi suunda kaitsnud grupeeringu (algselt ca 15 tuhat meest) hävitatud, laiali pillutatud, isoleeritud või üle Šeloni jõe itta pagenud. Erich von Manstein jätkas kohe oma operatiivülesande täitmist, liikudes edasi [[Novgorod]]i peale ning vallutas 13. juulil [[Soltsõ]] ja 15. juulil [[Novgorod]]i.

<!-- KP/35 !-->

 

<!-- Arnold Meri KP/ 41, 52, 96 !-->

17.–18. juulil toimus Soltsõ pealetungi raames mitu väiksemat, kuid Eesti sõjaajaloos erineval viisil olulist lahingut ([[Hilovo lahing|Hilovo]], [[Logovino lahing|Logovino]], [[Dno lahing]]).

[[180. Eesti Laskurdiviis|180. diviis]] saatis Soltsõ pealetungi raames 14.–15. juulil põhja suunas välja kaks kuni pataljonisuurust lahingugruppi suurtükkide ning isegi tankide toetusel. Neis teenis ka palju eestlasi. Nimetatud grupid tegid Saksa tagalas Ostrovi–Porhovi tee piirkonnas küll tüli ja pahandust, kuid lahingu üldisele käigule mõju avaldada ei suutnud. Üks neist gruppidest, [[21. laskurpolk|21. laskurpolgu]] tugevdatud 1. pataljon (komandör kapten I. Dubrovski), liikus põhja poole, ületas Saksa süvatagalas Ostrovi- ja [[Pihkva–Porhovi maantee]]d ning raudtee ja liikus edasi põhja [[Hilovo]] kuurorti (end mõisa) juurde. Sakslastele ei jäänud suure kolonni liikumine oma tagalas märkamatuks ning 17. juuli õhtul Hilovosse jõudnud 21. laskurpolgu tugevdatud pataljon sattus ettevalmistatud tugevale varitsusele. Ootamatult rünnatud pataljon hävis kuni 18. juuli hommikuni kestnud lahingus täiesti. Üle 250 mehe maeti ühishauda ning paljud võeti vangi. Langenute ja vangistatute seas oli palju eestlasi. Mitmete meeste vaprust ja sõdimisoskust [[Hilovo lahing]]us on esile tõstetud. Eduard Muts 21. laskurpolgu eelsalgast sai 11 haava, kuid jätkas lahingut. Tankitõrjekahuri sihtur Voldemar Mõõk olla süüdanud Hilovo lahingus kaks tanki. Alla saja mehe jõudis 1. pataljoni staabiülema kapten [[Elmar Kurs]]i jt juhtimisel eraldi gruppidena soodes-metsades ekseldes lõpuks tagasi omade juurde.

Korpuse [[415. üksik sidepataljon|415. üksiku sidepataljon]]i (komandör kapten Kirijenko) lahing [[Dno]] ees 18. juulil on üldtuntud tänu [[Arnold Meri]]le, kes sai seal esimese eestlasena [[NSV Liidu kangelane|NSV Liidu kangela]]seks. Saksa 21. jalaväediviis liikus pärast läbimurret [[Porhov]]i joonelt kiiresti itta Dno raudteesõlme poole ning vallutas selle 19. juulil. Eelmisel päeval, (18. juulil) jäi löögi alla ka Dno ees Mogilitsõ külast lõunas asunud 22. korpuse staabi komandopunkt, kui sellele sattus peale 80–100-meheline sakslaste eelsalk. Korpuse komandör A. Ksenofontov, korpuse poliitosakonna ülem A. Penza jt lahkusid sealt kohe, võttes julgestuseks kaasa ka osa sideväelasi. Komandopunkti jäid kaitsma korpuse 415. sidepataljoni ja staabi kaitsemeeskonna järelejäänud osad. Jõud olid umbes võrdsed ja sakslased ettevaatlikud ning lahing loid. Kord ägenev, kord sumbuv tulevahetus kestis mitu tundi (terve õhtupooliku) tulemuseta, kuni sakslased taandusid. 415. sidepataljonis ei saanud selles 18. juuli lahingus ühtegi meest surma, küll aga sai kokku 22 sideväelast haavata, enamasti lahingu lõpupoole kergelt 50mm [[miinipilduja]] kildudest. Kuid näiteks kapten [[Georg Loog]] sai raskelt pihta (kuulihaav kopsus). Üks kogu lahingus langenu, Madseniga nimetu eesti kuulipildur on siiski teada, kuid tema ei teeninud sidepataljonis.

Korpuse komandopunkti või täpsemalt selle kohalejäänud osa asukohta kaitsti killustatult erinevate, kuni 200 m lahus ning eri suundades tegutsenud allüksuste poolt. Keskset juhtimist tegelikult ei olnud, eraldi lõikudes korraldasid kaitset erinevad 415. sidepataljoni ohvitserid – major [[Arnold Isotamm]], kaptenid [[Eduard Alt]], A. Ots ja raadioroodu komandör [[Georg Loog]] ning ka sama roodu poliitjuhi asetäitja [[Arnold Meri]]. Mitmel eestlasel jäi lahingust omamoodi ettekujutus ning eri mälestustes toonitatakse erinevate meeste rolli kaitse juhtimisel.

 

Arnold Meri koos väiksema grupi raadioroodu sõduritega paiknes eraldi paremal tiival. Tema autasustamist põhjendati m.h sellega, et ta ilmutas meelekindlust ja julgustas ka kaassõdureid vastu panema ning sai korduvalt haavata, kuid ei lahkunud sellest hoolimata lahingust. Ja veel – Arnold Meri enda tunnistuse järgi tulistasid omad mehed teda lahingus teadlikult selja tagant. Pole alust arvata, nagu erinenuks Arnold Meri kangelaslikkuse määr paljude teiste NSV Liidu kangelaste omast. Eriliseks teeb selle siiski aeg – suvi 1941, mil iga ordeni kaalukus oli palju suurem kui sõja lõpul. Oma osa võis siin etendada püüe luua eeskujuandev näide reetureiks peetud eestlaste seast. Vaid mõni päev varem, 14. juulil, maksis 182. diviisi poliitosakonna ülem komissar [[Kuno Milbach]] oma eluga katse eest eestlaste renomeed parandada, kui ta meestega isiklikult rünnakule läks.

 

Pealetung algas ositi 23.–24. juulil. Sedapuhku osutus edukamaks lõunagrupeering. [[Morino]] piirkonnast põhja suunas tunginud tugev 180. diviis ja paar juurdeantud väeosa läbisid kiiresti 25&nbsp;km, kohates vaid vastase kõrvalisi üksusi, kes vastupanu osutada ei suutnud, ning jõudsid väikeste kaotustega juba 24.–25. juulil 20&nbsp;km laiuselt mitmes kohas [[Šeloni jõgi|Šeloni jõeni]]. Saksa pool ei olnud eelmisest Soltsõ operatsioonist kuigi palju õppinud. Taas olid parem tiib ja tagala jäetud arvestatava kaitseta ja need said jälle tõsiselt kannatada. 23.–24. juulil võttis 180. diviisi [[21. laskurpolk]] 113 vangi, mis moodustas enamiku kogu 11. armee poolt juulis vangivõetud Saksa sõdureist ning oli tähelepanuväärne isegi kogu Saksa-Vene rindel. Pealetungiga lõunast moodustus paari päevaga Novgorodi suunas ründavate Saksa jõudude tagalasse taas ohtlik läbimurre. Kuid vastulöök põhja poolt jäi tulemata. 16. laskurkorpuse edasiliikumine riivistati kohe ja kohati tuli isegi taganeda. Juba 25. juulist asusid sakslased Šeloni jõe basseinis ise vastupealetungile ning lõunast jõe äärde jõudnud Punaarmee osad seoti kurnavate lahingutega. 180. diviis hajutati osaliselt ning paisati Šelonilt taganema.

Juuli lõpu taganemise järel jäi rinne peatuma Perehhoda jõele [[Ilmeni järv]]e lõunakaldal. 11. armee oli sellega kaheks osaks lõigatud. 16. laskurkorpus sõdis Ilmeni lääneküljel Novgorodi ees, armee ülejäänud osa, sh. 22. korpus, paiknes aga eraldi järve lõunakaldal. Uuest olukorrast tulenenult jagati 11. armee kaheks. Tähtsamat, Novgorodi-Leningradi suuna kaitsnud üksused eraldati [[48. armee]]ks. 11. armeele jäeti väljakurnatud diviisid Ilmenist lõunas.

22. korpus (183. läti diviisi arvestamata) kaotas juulilahingutes kolme nädalaga 14 600 meest, neist 11 500 langenute või vangidena, üle 2400 haavatute ja haigetena ning mitmeid sadu mehi muudel põhjustel (näiteks 182. diviisis 579 meest), samuti suurema osa kuulipildujatest ja suurtükkidest. Eesti sõjaväelaste arv korpuses oli juulikuu jooksul järsult kahanenud. Soltsõ operatsioonides langes neid taas suurel hulgal vangi. Juuli lõpus võis korpuses teenida veel 1500–1800 eestlase ringis. Enamus istus juba sõjavangis.

=== Staraja Russa kaitsmine ja pealetung, juuli–august 1941 ===

Erinevalt [[180. Eesti Laskurdiviis]]ist seisid [[182. Eesti Laskurdiviis]]il septembris ees veel tõsised võitlused. Saksa 30. jalaväediviisi septembri alguse läbimurde tagajärjel osutus 182. diviisi omadest täiesti äralõigatuks.

{{pooleli}}

 

22. korpuse üksuste seotus Eesti ajalooga lõppes 1. oktoobrist 1941, mil kõik Eesti sõjaväelased rindelt kõrvaldati ning tagalasse saadeti. Juba septembris alustati eestlaste rindelt kõrvaldamisega. 3. septembril saabunud Looderinde direktiiviga nõuti väeosadelt aruandeid Baltikumi rahvaste ja poolakate kohta. Ühemõtteline korraldus 1939.–1940. aastal liidetud eestlaste, lätlaste, leedulaste, sakslaste ja poolakate ja ingerisoomlaste rindelt kõrvaldamise kohta saabus 28. septembril Punaarmee Poliitilise peavalitsuse ülema [[Lev Mehlis]]e telegrammiga. Vastavalt sellele saadetigi Eesti sõjaväelased 1. oktoobriks rindelt ära kaugele tagalasse. Sõdurid läkitati itta tööpataljonidesse. Ainult mõned üksikud mehed jäeti teenistuse huvides veel nädalaks-kaheks kohale.

 

<!-- KP /52 !-->