Ligatuur (kiri): erinevus redaktsioonide vahel

Käsikirjade puhul tingis ligatuuride kasutamise soov kallist [[pärgament]]i kokku hoida (tähed kirjutati kokku, nagu æ või œ, või kirjutati üksteise kohale, näiteks märgiti järgnev n või m sageli märgina vokaali kohale, samal viisil kujunes kahekordsest n-st ñ. Ligatuuride kasutus oli erinevates ajaloolistes kirjastiilides erinev, näiteks kasutab [[karolingide minuskel]] vähem ligatuure kui [[untsiaal]]kiri või hilisemad [[Gooti kiri|gooti kirjad]]. Bütsantsi ja vene kalligraafias on aga kirjastiile, milles ligatuuride kasutamine on omaette eesmärk ja kujundus ornamenditaoline (näiteks slaavi [[vene sidekiri]]). Ka [[iiri-anglosaksi käsikirjad]]es on ''incipit''-leheküljel sageli kasutatud tervet lehte täitva ornamentaalse initsiaalina mitmest tähest moodustatud ligatuuri.