Adolphe Charles Adam: erinevus redaktsioonide vahel

{{toimeta}}{{Viitamata}}[[Pilt:Adolphe Adam.jpg|thumb|Adolphe Adam, [[Nicolas-Eustache Maurin]]i [[litograafia]], 1850]]

Aoplhe'i isa, juudi päritolu komponisthelilooja, pianist ja Pariisi konservatooriumi klaveriõpetaja Jean-Louis Adam, ning ema, arsti tütar Élisabeth-Charlotte-Jeanne Coste, ei olnud vaimustuses, et pojast saab muusik. Adolphe alustas õpinguid inseneriameti omandamiseks, kuid isa õpilase Ferdinand Héroldi innustusel otsustas siiski heliloomingu kasuks. 17-aastaselt asus ta Pariisi konservatooriumi François Benoist', Anton Reicha ja [[François-Adrien Boieldieu|François-Adrien Boïeldieu]] juurde orelit ningja kontrapunkti õppima. Üsna pea mängis ta konservatooriumi orkestris [[timpan]]eid. 20-aastaselt hakkas Adolphe Pariisi vodevilliteatritele laule kirjutama, mängis Théâtre Gymnase-Dramatique'i orkestris ja oli samas kohassealsamas hiljem koormeister. 1825. aastal aitas ta Boïeldiue'lBoïeldiuel ette valmistada tema "La dame blanche", mida Opéra-Comique'is esitati. 1826. aastal käis reisimas Hollandis, Saksamaal ja Šveitsis. Genfis kohtus libretist [[Eugène Scribe]]'iga, kes innustas teda koomilisi oopereid komponeerima. Scribe'iga koostöös valmis tal järgneva 30 aasta jooksul mitmeid oopereid.

[[Fail:Adolphe Adam -1856 -sized.JPG|pisi|Adolphe Adam, cau 1856]]

Adolphe alustas ooperihelilooja karjääri ühevaatuseliste teostega, mida kanti ette Gymnase'is, Théâtre des Nouveautés ja Théâtre du Vaudeville'is ning alates 1830. aastast valdavalt Opéra-Comique'is. 1934. aastal triumfeeris ta koomilise ooperiga "Le chalet" ("Suvila"), mida järgnevajärgnenud 40 aasta jooksul etendati Opéra-Comique'is üle 1000tuhande korra etendati. 1832. aastal kirjutas kaks ooperit ("His First Campaign", "The Dark Diamond") Londoni [[Covent Garden]]ile. 1839 läks tsaar Nikolai I kutsel [[Peterburi]], kus esitati tema ballette "La fille du Danube" ("Doonau tüdruk") ja "L'écumeur de mer" ("Merekübar") ning otse tsaarile pühendatud ooperooperit "Le brasseur de Preston" ("Prestoni õllepruulija"). Viimase etendusi dirigeeris helilooja ise.

Pärast Basset' lahkumist pöördus tagasi Opéra-Comique'i, kus 1850. aastal esietendus üks tema parematest ooperitest, Scribe'i tekstile loodud "Giralda ou La nouvelle Psyhé" ("Giralda, uus Psyhé"). Pärast seda oli Adolphe Adam elu lõpuni väga viljakas ja vitaalne helilooja, kirjutades aastatel 1852–1856 koguni 13 ooperit ja avaldades tugevat suunavat mõju Prantsuse koomilise ooperi arengule. Suurem osa tema 70 vodevillist ja 24 koomilisest ooperist on aga tänasekstänapäevaks unustatud. Rahvusvaheliselt populaarseim ooper on jätkuvalt "Le postillon de Lonjumeau" ("Lonjumeau postiljon"), mis sisaldab tenorite paraadnumbriks peetud postiljoniaariat "Mes amis, écoutez l'histoire" ("Mu sõbrad, kuulake lugu").

1829. aastal abiellus näitlejanna Sara Lescot'ga, kellega tal sündis poeg Andrien-Léopold. Pärast Sara surma 1851. aastal abiellus endaoma õpilase, lauljanna Chérie-Louise Couraud'ga, kes oli temast 14 aastat noorem ning kellega elas elu lõpuni.

1844. aastal komponeeris laialdase rahvusvahelise tuntusega jõululaulu "Minuit, chrétiens" ("Kesköö, kristlased"), mida esitatakse katoliiklikes kirikutes keskööl esitatakse ning mis ingliskeelses versioonis on tuntud kui "O Holy Night" (1847), eestikeelses kui "Jõuluöö".