Vändra mõis: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
PResümee puudub |
||
19. rida:
1774. aastal hakati mõisateol heina niitma ja vilja koristama tükitööna. Peale teopäevade tegemise tuli tasuda makse mõisale ja kirikule, viia vilja [[magasiait|magasiaidale]], anda küüdihobuseid, puid sõjaväele, maksta pearaha. 19. sajandi algul seati sisse telliste põletamise lisategu. Vändra mõisas olid koormised mõnevõrra kergemad kui mitmel pool mujal Eestis. 19. sajandi esimesel poolel oli Vändras mõisamaad 2500 [[taaler|taalrit]], millele liideti ka talumaadest 310 taaalrit. Mõisa tagavaramaadele asustati rohkem kui kakssada 10 taalri suurust talu.
1844. aastal jagasid tollased mõisaomanikud [[Woldemar Friedrich Carl von Ditmar]] ja Charlotte von Ditmar (Charlotte von Stackelberg) Vändra mõisa Vana-Vändra ja [[Uue-Vändra mõis]]aks. 1848. aastal algas Vändra mõisates üleminek raharendile.
17. detsembril 1905 saabus Türilt Vändrasse tööliste võitlussalk, kes põletasid Uue-Vändra mõisa häärberi [[Rõusa]]s. Teine mõisapõletajate salk tuli mõni päev hiljem Vändrasse [[Kõnnu]] poolt, kes põletasid Vana-Vändra mõisahoone. See oli viimane mõisapõletamine 1905. aastal Eestis.
[[Oktoobrirevolutsioon]]i ajal moodustatud [[Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee]] korraldusel natsionaliseeriti mõis 1917. aasta novembri lõpus. Saksa okupatsiooni ajal anti 1918. aasta veebruaris mõisad nende omanikele tagasi. [[Eesti Vabariik]] võõrandas mõisamaad 1919. aastal [[Asutav Kogu|Asutavas Kogus]] vastu võetud seadusega, aga [[Vabadussõda|Vabadussõjas]] [[Balti pataljon]]is sõdimise eest jäeti Vana-Vändra mõisasüda parun [[Roman von Tiesenhausen]]ile (
| |||