Rehi: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
Viitamata teksti asendamine viidatud tekstiga artiklist rehielamu |
||
3. rida:
'''Rehi''' on kaheruumiline [[Taluarhitektuur|taluarhitektuuris]] rõhtpalgist põllumajandusfunktsiooniga kõrvalhoone, kus [[vilja kuivatamine|kuivatati]] ja [[vilja peksmine|peksti]] vilja. Lõuna-Eesti rehtedes töödeldi ka [[lina]]<ref name="Rahvakultuuri leksikon">[[Eesti rahvakultuuri leksikon]] (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud [[Ants Viires]]. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 251</ref>. Hoonetüübi põhilisteks tunnusteks on ruumide kahetine jaotus (rehetuba ja [[rehealune]]), rehetoas paiknev [[reheahi]] ning rehealuse kahepoolsed vastandväravad. Harvemini leidub lisaks eelmainitud ruumidele ka väiksemaid ruume (nt [[aganik]]).
[[Baltikum]]i põhjaosa niiske ja lühikese [[vegetatsiooniperiood]]iga kliima on tekitanud vajaduse vilja kunstlikult kuivatada, eriti pärast seda, kui 2. aastatuhande alguses sai põhiliseks leivaviljaks [[talirukis]], mille kuivatamine pidi uue [[külv]]i jaoks toimuma kiiremini. Vilja kuivatati ja vähesel määral ka peksti inimeste tolleaegsetes talvistes elamutes – ahjuga köetavates [[suitsutuba]]des, mis soojal aastaajal nagunii tühjalt seisid. Need nn elurehed, mis täitsid nii eluaseme kui rehe rolli, levisid ennekõike Eesti alal ja olid vaheastmeks [[rehielamu]] kujunemises. Mujal kuivatati vilja peamiselt selleks spetsiaalselt rajatud hoones.<ref>[[Ain Lavi]] (2001). Rehielamu kujunemisloost arheoloogia andmetel. ''[[Eesti Arheoloogia Ajakiri]]'' 2001, 5, 1, lk 63–64, 73</ref><ref>[[Elo Lutsepp]], [[Joosep Metslang]] ja [[Juta Saron]] (2008). Rehemaja inventeerimise juhend. ''[[Eesti Vabaõhumuuseum]]'', Tallinn, lk 5</ref>
Alates 14. sajandist kliimaolud järkjärguliselt halvenesid (eriti raskeks kujunes 16.–18. sajandi [[väike jääaeg]]) ja üha kesksemaks toiduviljaks muutus karmi ilmastikku paremini taluv talirukis. Samal ajal viljakasvatus laienes, osaliselt seoses viljahindade kasvu (eriti hinnas oli just suitsurehes kuivatatud hästisäiliv vili) ja viljas makstavate [[Koormis|mõisakoormistega]]. Suuremate viljakoguste peksmiseks ja kuivatamiseks ehitati mõnikord teine rehi juurde, otstarbekamaks lahenduseks osutus aga olemasolevale elurehele viljapeksuplatsi ehk algelise [[rehealune|rehealuse]] juurde liitmine.<ref>Lavi 2001, lk 63–66</ref> Elamust lahus olevaid rehtesid on kuni 19. sajandi II pooleni ehitatud väga harva.{{lisa viide}}
Sagedamini esinesid rehed Eesti aladel elanud teiste rahvaste [[Taluarhitektuur|taluarhitektuuris]], kus eluhoonete ülesehitus pärines teisest kultuuriruumist ega täitnud viljakuivatuse funktsiooni. Nii oli see [[Setud|setu]], [[Rannarootslased|rannarootsi]] ja osaliselt ka Lääne-Saaremaa alal. Sarnastel põhjustel olid eraldi rehed ka mõisates. ▼
▲Sagedamini esinesid rehed Eesti aladel elanud teiste rahvaste [[Taluarhitektuur|taluarhitektuuris]], kus eluhoonete ülesehitus pärines teisest kultuuriruumist ega täitnud viljakuivatuse funktsiooni. Nii oli see [[Setud|setu]], [[Rannarootslased|rannarootsi]] ja osaliselt ka Lääne-Saaremaa alal. Sarnastel põhjustel olid eraldi rehed ka mõisates.{{lisa viide}}
19. sajandi II poolest algas rehielamu taandumise aeg, mil ehitati eraldi elumaju ([[Taluhäärber|taluhäärbereid]]), algul peamiselt Lõuna-Eestis, hiljem ka mujal. Kui vana rehielamu oli veel kasutuskõlblik, täitis see rehe ülesannet. Suurtes ja jõukamates Mulgimaa taludes ehitati siiski ka eraldi rehtesid. Põllumajanduse areng, rehepeksumasinate kasutuselevõtt ning kaasaegsete [[Viljakuivati|viljakuivatite]] ehitamine talude juurde muutsid rehehooned tarbetuks ja 20. sajandi alguses jäid need valdavalt kasutuseta.<ref>{{Raamatuviide|autor=Karl Tihase|pealkiri=Eesti talurahvaarhitektuur|aasta=2007|koht=Tallinn|kirjastus=Tallinna Tehnikaülikooli Kirjastus|lehekülg=303-307}}</ref>
Rehi on tavaliselt rõhtpalkhoone (mõisa rehed ka maakividest), mis koosneb rehetoast ja rehealusest. Rehetoa kõrgus on 3–4 meetrit, suurus 20–50 m<sup>2</sup> ning seda köetakse ilma korstnata [[Reheahi|reheahjust]]<ref>{{Raamatuviide|autor=Aleksei Peterson|pealkiri=Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXVIII|aasta=1975|koht=Tallinn|kirjastus=Valgus|lehekülg=7-20|artikkel=Rehielamu rehetoa suurusest}}</ref>. Lae all 2 m kõrgusel paiknevad taladele asetatud lahtised latid ehk [[parred]], millele asetati viljavihud kuivama. Põrandad olid kas mullast või savist, hiljem ka kruusast või paeplaatidest. Rehetoa ahi oli pae- või maakividest küttekeha (u 1,5x2 m suur), millel puudus korsten. Rehealusel olid esi- ja tagaseinas vastastikku asetsevad väravad viljakoormaga sisse sõitmiseks ja vilja tuulamise ajal tuuletõmbuse tekitamiseks.
16. rida ⟶ 18. rida:
Eraldi rehed ehitati antud piirkonna rehielamu põhiplaanile vastavalt. Nii oli suuremas osas Mandri-Eestis levinud nn [[Rehielamu põhjatüüp|põhjatüüp]], kus rehetuba oli rehealusest kitsam ja asetses tervenisti rehealuse sees (n-ö ruum-ruumis). Lõuna-Eestis, Lääne-Saaremaal ja Hiiumaal esines nn [[Rehielamu lõunatüüp|lõunatüüp]], kus rehetuba ja rehealune olid enam-vähem võrdse laiuse ja kõrgusega. Harvem esines ka rehtesid, kus oli kaks köetavat tuba ja nende vahel avar rehealune. Selline hoone võimaldas kuivatada rohkem viljavihke. Üksikuid näiteid on ka kahe rehealusega rehtedest<ref>{{Raamatuviide|autor=Tamara Habicht|pealkiri=Rahvapärane arhitektuur|aasta=1977|koht=Tallinn|kirjastus=|lehekülg=72}}</ref>.
[[File:Vilja tuulamine Harju-Jaanis, AM13813F11684 169.jpg|thumb|Vilja [[tuulamine]] Harju-Jaanis]]
| |||