Rehielamu: erinevus redaktsioonide vahel

'''Rehielamu''' (ka ''rehemaja'', ''rehetare'') on [[hoone]], kus [[elamu|eluruumid]] ning [[teravili|vilja]] [[viljapeks|peksmise]] ja kuivatamise koht on koondatud ühe katuse alla. Oma klassikalisel kujul koosneb see kolmest põhiosast: [[rehetuba|rehetoast]], [[rehealune|rehealusest]] ja [[Kamber (taluarhitektuur)|kambritest]].<ref>[[Ain Lavi]] (2001). Rehielamu kujunemisloost arheoloogia andmetel. ''[[Eesti Arheoloogia Ajakiri]]'' 2001, 5, 1, lk 65</ref><ref name=ERM>[https://web.archive.org/web/20070928005947/http://www.erm.ee/?node=235 Rehielamu]. [[Eesti Rahva Muuseum]]i koduleht</ref>

 

 

==Areng==

[[Baltikum]]i põhjaosa niiske ja lühikese [[vegetatsiooniperiood]]iga kliima on tekitanud vajaduse vilja kunstlikult kuivatada, eriti pärast seda, kui 2. aastatuhande alguses sai põhiliseks leivaviljaks [[talirukis]], mille kuivatamine pidi uue [[külv]]i jaoks toimuma kiiremini. Vilja kuivatati ja vähesel määral ka peksti inimeste tolleaegsetes talvistes elamutes – ahjuga köetavates [[suitsutuba]]des, mis soojal aastaajal nagunii tühjalt seisid. Need nn elurehed, mis täitsid nii eluaseme kui [[rehi|rehe]] rolli, levisid ennekõike Eesti alal ja olid vaheastmeks rehielamu kujunemises. Mujal kuivatati vilja peamiselt selleks spetsiaalselt rajatud hoones.<ref>Lavi 2001, lk 63–64,73</ref><ref>Lutsepp ''et al'' 2008, lk 5</ref>