Rehielamu: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
|||
16. rida:
Arvatakse, et rehielamu kõrge [[õlgkatus]] hakkas levima alates 15.–16. sajandist, vahetades välja suhteliselt lameda [[Kasetoht|kasetohu]] või [[mätas]]tega kaetud [[kisklaud]]adest katuse.<ref>Lavi 2001, lk 71–72</ref> Rehielamu oli oma põhikujul välja arenenud 17. sajandiks ja saanud selleks ajaks ühtlasi Eesti ala domineerivaks elamutüübiks.<ref>Lavi 2001, lk 73</ref>
19. sajandi II poolest algas rehielamu taandumise aeg, mil ehitati eraldi elumaju ([[Taluhäärber|taluhäärbereid]]), algul peamiselt Lõuna-Eestis, hiljem ka mujal. Kui vana rehielamu oli veel kasutuskõlblik, täitis see rehe ülesannet. Suurtes ja jõukamates [[Mulgimaa]] taludes ehitati siiski ka eraldi rehtesid. Põllumajanduse areng, rehepeksumasinate kasutuselevõtt ning kaasaegsete [[Viljakuivati|viljakuivatite]] ehitamine talude juurde muutsid rehehooned tarbetuks ja 20. sajandi alguses jäid need valdavalt kasutuseta.<ref>{{Raamatuviide|autor=Karl Tihase|pealkiri=Eesti talurahvaarhitektuur|aasta=2007|koht=Tallinn|kirjastus=Tallinna Tehnikaülikooli Kirjastus|lehekülg=303-307}}</ref>
== Ehitus ==
| |||