Erinevus lehekülje "Põlevkivikeemia" redaktsioonide vahel

P
resümee puudub
P
 
==Uurimis- ja arendustöö Eestis==
Eesti tähtsaim maavara, põlevkivi, on olnud selleks "mootoriks", tänu millele on käivitunud vastav uurimistöö, [[keemik]]ute ja keemiainseneride koolitus ning Eesti suuremate keemiaettevõtete teke ja areng. [[Põlevkivitööstus]] tekkis seoses põlevkivi termilise töötlemise arenguga. [[Eesti põlevkivitööstus]] andis soojuse ja valguse Eesti majapidamistele alates 1924. aastast, mida loetakse põlevkivikeemiatööstuse ([[põlevkiviõli|õlitööstuse]]) alguseks. Kümne aastaga ehitati kolm tolle aja võimsamat põlevkiviõlivabrikut.
 
Põlevkivi koostise uurimisegauurimist alustati [[Tartu Ülikool]]is (TÜ). Esimesed [[analüütiline keemia|keemilised analüüsid]] põlevkivi koostise kohta tegid 1850 professor G. Petzhold, 1870 A. Schamarin ja 1871 R. Hehn. Eesti põlevkivikeemia plaanipärasele arengule pani 1920 aluse [[Paul Kogerman]]. 1925 asutas ta koos M. Wittlichiga (Vitsut) TÜ keemiainstituudi juurde õlikivide uurimise labori ja oli selle juhataja. See labor ja juhataja toodi 1936 üle Tallinna Tehnikainstituuti (praegune [[TTÜ]]).
 
Põlevkivikeemia ja -tehnoloogia alase uurimis- ja arendustöö suuremateks keskusteks kujunesid [[Tallinna Tehnikaülikool]] (eelkäija 1919. aastast [[Tallinna Tehnikum]]) ning nõukogude ajal loodud rakenduskeemia suunitlusega uurimisasutused TA [[Keemia Instituut]] (tegutses 1947–2002) ja [[Põlevkivi Teadusliku Uurimise Instituut]] (tegutses 1958–2009 [[Kohtla-Järve]]l).
Põlevkivi [[kerogeen]]i (orgaanilise osa) keemilise koostise komplitseerituse tõttu on sellealane uurimistöö toimunud mitmete aastakümnete jooksul toetudes akumuleerunud teadmistele ning kasutades üha moodsamaid aparaate ja analüüsimeetodeid. Kerogeenpõlevkivi [[pürolüüs]]il saadakse põhifraktsioonidena gaas ja õli, kõrvalsaadustena [[fenoolid|fenoolvesi]], [[poolkoks]] ja [[tuhk]]. Esmaste saaduste töötlemisel on saadud üle paarikümne väärtusliku saaduse. Kõik saadused, nende keemiline koostis ja omadused, aga ka analüüsimetoodikate ja tootmistehnoloogiate väljatöötamine, optimeerimine ning keskkonnasaastega seotud probleemid kuuluvad põlevkivikeemia uurimissfääri. Seega väga lai ja komplitseeritud, kuid Eestis äärmiselt oluline uurimisvaldkond. Siinsed põlevkivikeemia ja -tehnoloogia saavutused on olnud maailmatasemel kõrgelt tunnustatud.
 
1984. aastal hakkas Eestis ilmuma rahvusvaheline põlevkivialane teaduslik-tehniline ajakiri ''Gorjutšie Slantsõ / [[Oil Shale]]''.
 
Põlevkiviuuringute alal on juhtivat osa etendanud TTÜ-s Paul Kogerman, [[Hugo Raudsepp (keemik)|Hugo Raudsepp]], [[Johannes Hüsse]], [[Arnold Kõll]], [[Agu Aarna]], [[Ilmar Öpik]], [[Olaf Eisen]], [[Endel Lippmaa]], [[Leevi Mölder]], [[Enno Reinsalu]], [[Rein Kuusik]], Hans Luik; Keemia Instituudis [[Samuil Faingold]], [[Aleksandra Fomina]], [[Mark Gubergrits]], [[Ilmar Klesment]], [[Kaarli Urov]]; [[Põlevkivi Instituut|Põlevkivi Instituudis]] [[Aavo Rätsep]] Jevgeni Petuhhov, [[Richard Joonas]], [[Viktor Jefimov]], [[Ülo Lille]] jt.
112 405

muudatust