Kivikirstkalme: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Neferer (arutelu | kaastöö)
Uue kategooria tekitamine
Märgis: Lähteteksti muudatus (2017)
Resümee puudub
1. rida:
[[Pilt:StoneCistGraves.jpg|pisi|[[Jõelähtme kivikirstkalmistu]]]]
'''Kivikirstkalme''' oli [[EestiSkandinaavia]]s, [[SkandinaaviaSoome]]s, [[SoomeEesti]]s ja [[Läti]]s peamiselt [[pronksiaeg|pronksiajal]] levinud [[kalme (arheoloogia)|kalme]]tüüp.
 
==Kivikirstkalmed Eestis==
Kivikirstkalmetesse maeti üldiselt põletamata laipu. Neile pandi kaasa ka mõningaid panuseid, peamiselt ehteid. Kivikirstkalmete ehitamine Eestis algas [[11. sajand eKr|11. sajandil eKr]]. Kõige enam rajati neid nooremal pronksiajal, mõnevõrra veel [[eelrooma rauaaeg|eelrooma rauaajal]]. Kivikirstkalmetesse maeti ka [[rooma rauaaeg|rooma rauaajal]], kuid uusi enam ei ehitatud. Lääne-Eestis maeti sinna veel kohati [[keskmine rauaaeg|keskmisel rauaajal]]. Mujal maeti rauaajal üldiselt [[tarandkalme]]tesse.
[[File:Hundikangrud 3.JPG|thumb|[[Hundikangrud]]]]
===Ehitus===
Eesti kivikirstkalmed on maapealsed [[haud]]rajatised, mis koosnesid kalme keskel asunud ja kividest laotud ühest või mitmest [[surnukirst|kirstust]] ning ümbritsevast ühest või mitmest kiviringist.<ref>Valter Lang 2018: 162</ref> Ringmüüri ja kirstu vaheline ala täideti korrapäratu mullaseguse kivilasuga,<ref>Valter Lang 2018: 164</ref> harvem ka [[kruus]]aga.<ref>Aivar Kriiska & Andres Tvauri 2002: 101</ref> Kiviringide läbimõõt on tavaliselt 8–12 m, harvadel juhtudel ka üle 16–17 m, mõned lastekalmed aga vaid 2,5 m. Kirstu pikkus on olnud enamasti 2–2,5 m, laius veidi alla 1 m.<ref>Valter Lang 2018: 163–164</ref> Kalmete kõrgus on 0,5–1 m.<ref>Valter Lang 2007: 57</ref> Ehituseks kasutati tavaliselt [[paekivi|paekive]], vähem [[raudkivi|raudkive]]. Mõnel juhul on paekividest ringmüür laotud raudkividest vundamendi peale. Kirstud laoti enamasti lapiti või püstiselt asetatud paekividest, mõnikord ka raudkividest. Kirstud paiknesid üldjuhul põhja-lõuna või põhjakirde-lõunaedelasuunaliselt ja olid tihti kaetud paeplaatidega.<ref>Aivar Kriiska & Andres Tvauri 2002: 102</ref>
 
===Levik===
Kivikirstkalmed koosnevad kahest komponendist: kalme keskel asuvast kivist kirstust või ka kirstudest ning ümber olevast ringmüürist. Ringmüüri ja kirstu vahe olid täidetud kividega.
[[File:Kaseküla kivikirstkalme.jpg|thumb|[[Kaseküla kivikirstkalme]]]]
Eestist on kokku teada üle 800 kivikirstkalme. Need asuvad peamiselt [[Põhja-Eesti]] rannikuvöötmes, vähem [[Lääne-Eesti]]s ja saartel. Sisemaal leidub kivikirstkalmeid harva, vaid [[Tapa]] lähistel asub neid mõnevõrra rohkem. Lõunapoolseimad on [[Võrtsjärv]]e juures. Kivikirstkalmed asuvad reeglina rühmiti, keskmiselt 5–6 üheskoos,<ref>Valter Lang 2018: 162–163</ref> [[Muuksi]]s olevas suurimas kalmerühmas aga sadakond.<ref>Aivar Kriiska & Andres Tvauri 2002: 101</ref>
 
Kivikirstkalmeid ja teisi [[kivikalme]]id kasutas matmiseks ilmselt vaid väike osa toonasest ühiskonnast. Ülejäänud inimeste matmiskohad pole aga teada.<ref>Lehti Saag 2019: 31</ref><ref>Valter Lang 2007: 63</ref>
 
Eesti kivikirstkalmeid:
* [[Jäbara kalmed]]
* [[Jõelähtme kivikirstkalmistu]]
* [[Rebala Lastekangrud]]
* [[Muuksi kivikirstkalmed]] (sh [[Hundikangrud]] ja [[Kabelikangrud]])
* [[Lüganuse kivikalmed]]
* [[Loona kivikalme]]
* [[Kaseküla kivikirstkalme]]
* [[Kõpu kivikirstkalmed]]
* [[Vehendi kivikirstkalme]]
 
===Matmisviis===
Igasse kalmesse maeti peaaegu alati mitu inimest, sealhulgas igasse kirstu reeglina vähemalt 2–3 inimest. Järelmatuste jaoks ehitati kalmesse mõnikord lisakirst, sageli maeti aga lihtsalt kirstu ja kiviringi vahelisse alasse. Ühte kalmesse maetud inimeste koguarv varieerub paarist kuni paarikümneni.<ref>Valter Lang 2018: 164</ref> Kesksesse kirstu maeti tavaliselt mees ja tema kõrvale tihti ka naine või laps. Kirstu ja ringi vahele maeti teisi kogukonnaliikmeid.<ref>Aivar Kriiska 2017: 23</ref> Levinuim matmisviis oli [[laibamatus]], seda eriti kirstudes. [[Põletusmatus]]eid esineb kalmete äärealadel ja kõrgemates kivikihtides, mis osutab nende hilisemale päritolule.<ref>Valter Lang 2018: 164–165</ref> Surnu pea asetati põhjakaarde.<ref>Aivar Kriiska & Andres Tvauri 2002: 102</ref>
 
===Hauapanused===
Eesti kivikirstkalmetes on [[hauapanus]]eid suhteliselt vähe. Kirstudes need enamasti puuduvad, rohkem esineb leide väljapoole kirstu tehtud matuste juures. Haudadesse pandud [[ehe]]test leidub kõige rohkem [[luu]]st, harvem [[pronks]]ist [[ehtenõel]]u, lamespiraalseid [[oimuehe|oimuehteid]], [[kaelavõru]]sid, [[käevõru]]sid, pronks[[nööp]]e jm ehteid. Töö- ja tarbeesemetest on leitud tavaliselt pronksist [[habemenuga|habemenuge]], üksikutel juhtudel ka [[pintsetid|pintsette]], [[raud|rauast]] [[nuga|nuge]] ja ainulaadse leiuna luust [[suitsed|suitsekang]]. Vaid ühest kalmest on leitud [[relv]]i – [[varase lateeni tüüpi mõõk|varase lateeni tüüpi]] mõõk ja võib-olla samuti relvana kasutatud suur raie- või võitlusnuga. Kuna [[keraamika]]t esineb kalmetes tavaliselt vaid väikeste kildudena, siis on kohati keeruline hinnata, kas tegu oli hauapanuste või kalmel toimunud [[rituaal]]idest pärit jäänustega. Keraamikat leidub rohkem paljude järelmatustega ja eriti põletusmatustega kalmetes. Vähesed kirstudest avastatud savinõud on reeglina [[Lüganuse tüüpi keraamika]].<ref>Valter Lang 2018: 165–166</ref>
 
===Kasutusaeg===
Maetute [[Radiosüsinikumeetod|AMS dateeringute]], matmisviisi ja esemeleidude alusel on Eesti kivikirstkalmed jaotatud kahte [[kronoloogia|kronoloogilisse]] rühma. Varased kalmed on ilma keraamika ja järelmatusteta ning kuuluvad perioodi umbes 1200–900/800 aastat [[eKr]]. Hilistes kalmetes, mida hakati rajama umbes 10.–9. sajandi paiku eKr või hiljem, on keraamika suhteliselt tähtsal kohal ja neis esineb tavaliselt ka järelmatuseid. Uute kivikirstkalmete rajamise lõpetamise aeg pole kindel, kuid hetkel teadaoleva materjali põhjal on see paigutatud umbes aastasse 400 eKr. Olemasolevate kalmete sisse võidi uusi kirste ehitada siiski hiljemgi.<ref>Valter Lang 2018: 166–167</ref>
 
===Päritolu===
Eesti kivikirstkalmete eeskujuks on peetud [[skandinaavia]]pärast kalmevormi, mis vanemal pronksiajal levis Kesk-[[Rootsi]]st [[Soome]] rannikualale ja hiljem ka Põhja- ja Lääne-Eestisse. Soome kaudu Eestisse kulgenud leviku tõendusena on esile toodud teadmist, et Eesti kalmeid hakati rajama [[noorem pronksiaeg|nooremal pronksiajal]] (hiljem on siiski välja selgitatud, et juba [[vanem pronksiaeg|vanema pronksiaja]] lõpus), mil Skandinaavias seda kalmetüüpi enam ei kasutatud, küll oli see olemas aga Soomes. Samuti säilis laibamatuse traditsioon Soomes kauem kui Skandinaavias ja seega just Soome eeskujul võidi sama traditsioon kasutusele võtta Eestis. Ehituse ja matmisviisi poolest on Eesti kivikirstkalmed väga sarnased ka mitmetele [[Uppland]]i vanema pronksiaja kalmetele.<ref>Valter Lang 2018: 167</ref>
 
Hauapanustes on täheldatav kaks erinevat kultuurikihistust: üks pärit lääne, teine ida poolt. Lääne poolt, ennekõike Skandinaaviast ([[Taani]] ning Lõuna- ja Kesk-Rootsi ala), on pärit nt pronksist habemenoad, pintsetid, nööbid-[[Pöör (kinnitusvahend)|pöörad]] ja ''Bräcksta tüüpi'' kaelavõrud. Idapoolse päritoluga on luunõelad, oimuehted, suitsekang ja Lüganuse keraamika. Mitmetes paikades esinevad need kaks panuste traditsiooni koos ühes kalmes, leidub ka läänepoolse traditsiooni esemete jäljendamist kohalikus materjalis.<ref>Valter Lang 2018: 166</ref> Hilistes (alates (10.)-9. sajandist eKr) kivikirstkalmetes näeb [[arheoloog]] [[Valter Lang]] ida poolt pärit [[läänemeresoomlased|läänemeresoomlaste]] sisserände mõju. Nt keraamika ilmumist kalmetesse peab ta ennekõike märgiks esivanemate haual [[peied|peiete]] pidamisest, [[soomeugrilased|soomeugrilastele]] iseloomulikust traditsioonist.<ref>Valter Lang 2018: 214</ref>
 
Eesti arheoloogias on pikalt vaieldud selle üle, kas kivikirstkalme kui uue kalmevormi tõid kaasa sisserändajad Skandinaaviast või võeti sealt üle vaid idee ja kalmete ehitajad olid Eestis kohalikud inimesed. Valter Langi hinnagul pole uuema uurimisseisu juures enam võimalik seletus, et kohalikud elanikud hakkasid selliseid kalmeid rajama kaugemal nähtud kalmete eeskujul, sest vanemal pronksiajal on Eestis olnud märkimisväärne kultuuri ja asustuse katkestus ning selline rahvastik, kes oleks sisemise arengu tagajärjel jõudnud nii monumentaalsete hauarajatiste ehitamiseni, Põhja-Eestis lihtsalt puudus. Nii järeldab Lang, osutades ühtlasi uutele skandinaaviapärastele põllusüsteemidele ja [[lohukivi]]dele, et kivikirstkalmete rajamise tava tõi kaasa Skandinaaviast Eesti põhjarannikule rännanud [[paleogermaani keel|paleogermaanikeelne]] rahvastik.<ref>Valter Lang 2018: 199-201</ref>
 
Jõelähtme ja Muuksi kalmesse maetud 4 indiviidi luude [[strontsium]]i ja [[hapnik]]u [[isotoop]]uuringud näitasid , et neist 3 olid sündinud Põhja-Eestis või sarnast isotoopsignaali hõlmavas vööndis, 1 võis olla tulnud kusagilt mujalt, ehkki ka kohalik päritolu pole välistatud. Sellise meetodiga saab sisserändajaid aga tuvastada vaid juhul, kui satutakse just nende esimese põlvkonna peale.<ref>Valter Lang 2018: 167</ref>
 
Eesti pronksiaegsete inimeste [[genoom]]ide analüüs, mis enamjaolt põhines just kivikirstkalmetesse maetud isikute säilmetel, näitas, et kõik 16 testitud meest kuulusid isaliini [[haplogrupp]]i [[Haplogrupp R1a|R1a]]. See tulemus on samasugune, mis [[Läänemeri|Läänemere]] idakalda varasema [[nöörkeraamika kultuur]]i meestel. Ka emaliini haplogrupid ei näidanud erinevust varasema ajaga. [[Autosoom]]se geneetilise materjali analüüs näitas aga, et võrreldes nöörkeraamika inimestega oli kasvanud [[lääne kütid-korilased|lääne küttide-korilaste]] geenipärandi osakaal, mis tähendab, et lisandus inimesi piirkonnast, kus varem oli olnud tugev Euroopa läänepoolsete küttide-korilaste geenipärand, ehk siis lääne, edela või lõuna poolt. Eesti kivikirstkalmete rahva kujunemises võis siiski oma osa olla ka varasemal kohalikul elanikkonnal. [[DNA]] analüüs tuvastas testitud indiviidide seas ühtlasi kaks sugulast, tõenäoliselt [[onu]] ja tema õepoja, kes polnud aga maetud samasse kalmerühma, vaid 13 km vahega. See osutab, et kivikirstkalmeid kasutas piiratud hulk inimesi. Analüüs näitas ka seda, et nende inimeste nahk, juuksed ja silmad olid heledamad kui varasematel asukatel, ning [[laktoositaluvus]]e [[alleel]]i esines varasemast märksa sagedamini (rohkem kui 50%-l)<ref>Lehti Saag 2019: 41–43, 49</ref><ref>[https://novaator.err.ee/908203/vana-dna-uus-sonumitooja-eesti-rahvastiku-ajaloo-kohta Vana DNA – uus sõnumitooja Eesti rahvastiku ajaloo kohta], [[ERR Novaator]], 09.02.2019</ref>
 
==Vaata ka==
*[[Kivikalme]]
*[[Kivivarekalme]]
 
==Viited==
{{viited}}
 
==Kirjandus==
* [[Aivar Kriiska]], [[Andres Tvauri]] (2002). Eesti muinasaeg. Tallinn: Avita.
* [[Valter Lang]] (2007). Baltimaade pronksi- ja rauaaeg. Tartu Ülikooli Kirjastus.
* [[Aivar Kriiska]] (2017). Pronksiaja lõpu ja rauaaja alguse põllumehed. Peatükk raamatus: ''Eesti ajalugu'', toimetaja [[Ursula Vent]]. [[Avita]] kirjastus.
* [[Valter Lang]] (2018). Läänemeresoome tulemised. ''Muinasaja teadus 28''. [[Tartu]]: [[Tartu Ülikooli Kirjastus]].
* [[Lehti Saag]] (2019). [https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/64633/saag_lehti.pdf?sequence=1&isAllowed=y The prehistory of Estonia from a genetic perspective: new insights from ancient DNA]. [[Tartu Ülikooli Kirjastus]].
 
[[Kategooria:Eesti kivikirstkalmed]]