|
Taoism keskendub üksikisiku suhtele maailmaga. Tao ühendab ja on aluseks kõigile nähtavatele esemetele ja tegevustele; Tao on universumi tee ehk lakkamatu [[Kulgemine|kulg]], looduse kord. Tao tunnuseks võib olla pideva muutuse ja vahelduse tsükliline kordus, mis avaldub kahe polaarse jõu (näiteks ''yin'' ja ''yang'') vastastikuse mõjuna. Seda ei saa mõjutada (ega ära osta) ohvrite ja rituaalidega. Sellest osasaamine on võimalik vaid sellega kooskõlas olemise läbi. Tao liikumised pole peale sunnitud, vaid toimivad loomulikult ja sundimatult. Sundimatus on Tao üks omadusi ja seega peaks ka Taoga olema kooskõlas olekut taotleva inimese käitumine olema sundimatu. Taoism tegeleb ka looduse vaatluse ja selle Tee kulgemise ehk Tao tundmaõppimisega. Tegutsemine harmoonilises kooskõlas loodusega tähendab taoistile sundimatut ja seega oma tõelisele loomusele vastavat tegevust. Taoismi peamised märksõnad on loomulik lihtsus, sundimatu tegutsemine, spontaansus ja kaastunne. Usaldama peab inimese intuitiivset intelligentsust. Taoistliku arusaama kohaselt tulenevadki õnnetused peamiselt sellest, et inimesi viivad eksiteele pettekujutlused. Põhiõpetuse olulisi printsiipe on toimimatus, mis aga ei samastu liikumatusega. Näiteks võiks loodusega kooskõlas olev kulg olla toimimatus, tegutsemine väljaspool seda kulgu võiks olla juba toimimine. Taoismile omane suhtumine on: õnnelik olek, leebus, lapselikkus, süütus, rahu. Üks lemmiksümboleid on voolav vesi.
L
==Ajalugu==
Taoismi põhiteos on "[[Daodejing]]" ("Raamat teest ja väest", "Kulgemise väe raamat"). Vana pärimuse järgi on selle autoriks arvatavasti [[6. sajandil eKr]] elanud [[Laozi]], keda peetakse ühtlasi taoismi rajajaks.
Vaade [[Laozi]]'le kui taoismile alusepanijale on omane vanale lääne sinoloogiale. Taolased peavad selles osas temaga võrdseks Huang-di'd.
Teine tähtis teos on "[[Zhuangzi (raamat)|Zhuangzi]]" (pärimuse järgi [[Zhuangzi]] nimeliselt autorilt, teadlaste arvates erinevatelt autoritelt).
Peamiste allikate hulgas on veel [[Hua Hu Jing]] ja [[Lie Zi]].
Religioosse taoismi alguseks on peetud [[142]]. aastat pKr, mil [[Zhang Daoling]] sai väidetavalt [[Sichuan]]i mägedes ilmutuse Laozilt.
"[[Daodejing]]" ei omanud taolastele nii olulist rolli, kui Piibel kristlastele või Koraan muhameedlastele. Temaga kõrvu tunnistati teisi ilmutuse tekste, mille arvgi on raskesti määratav. Mõned tekstid polnud sellest oma autoriteetsuselt vähemtähtsad. Näiteks alates VIII sajandi keskelt omandas sellise staatuse "[[Yinfu jing]]", mille loojaks peetakse mütoloogilist imperaatorit Huang-di'd. Taolased uskusid kanooniliste tekstide eelnevat olemasolu "varajases taevas" (''xian tian'') s.t. transtsendentaalselt. Selline vaade oli neil kõigile Kaanoni raamatutele.
Nii nagu Yi Jing oli valitseva kihi valduses, nii olid ka elu toitmise viisid. Daodejing oli valitsevale kihi teos, oma ja teiste elu korraldamiseks, mis tagaks elu toitmise-kasvu. See on teos valitsejale, kes püüdleb läbi enesetäiustamise rahusse, et ühineda kogu elava kulgemisega. Selles on seetarvis kirja pandud üldised elulaadilised alused, praktilise teostamise põhialused ja meditatiivse toimingu sisuline kirjeldus. Samas puuduvad kindlad tehnikad (neid peeti tõelisteks saladusteks).
Taoistlikke praktilis-filosoofilisi (Laozi ja Zhuangzi) tekste ei saa vaadelda nii nagu kreeka puhtalt spekulatiivseid-filosoofilisi tekste. Taoistlike tekstide taga oli kinnine traditsiooni edasiandmine "õpetajalt õpilasele", kusjuures tähelepanu keskmes oli eriliste tehnikate või kunstide (''shu'') õppimine ja praktika, mis said ajapikku nimeks "tao kunstid" (''dao shu''). Just need kunstid on nii või teisiti ka Laozi ja Zhuangzi tekstide tähelepanu keskmes. Muu kas tagab nende tingimused ja eeldused, viib nendeni või järeldub neist. Seda kinnitab Laozi ja Zhuangzi tekstide vaatlus neile lähedaste selleaegsete tekstide "Guan-zi", Mawandu tekstidest 13. teksti, "Lüshi chunqiu" ja "Huainan-zi" kontekstis. Hiina tsivilisatsiooni alused – aluselised tõekspidamised ja tõdemused tekkisid šamanistliku traditsioonilise (kultuuri) ühiskonna sees. Teadmiste ja oskuste edasiandmine oli piiratud pärimusliku edasiandmisega suguvõsa piires põlvkonnalt põlvkonnale.
Daodejing'i teine lause ütleb: "Nimetatav nimi pole püsiv (igavene) nimi," ja üheks teose läbivaks mõtteks on see, et õnnelik ei õpeta sõnadega. Seega viitab teos juba algusest peale isegi sellele, et oma kirjasõnalisuse tõttu on ta ebatäiuslik ja teisejärguline, ning tema sisu sõnaline väljenduski on ajas muutuv. Taoistlikus alkeemias loeti kõrgeimaks tõe ja tee edastamiseks edastamist n.ö asja käigus ja asja tarvis südamest südamesse (meelest meelde). Sellest madalamaks oli suuline edasiandmine ja kõige madalamaks kirjalik edasiandmine.
Taoism ja ta kirjavara on sündinud elulisest praktikast mille viljaks on ka hiina traditsionaalne meditsiin. Selle üheks aluseks on teooria keha hinguse-qi kanalitest ja punktidest. Seejuures on neid kanaleid ilma kõrvalharudega arvestamata 71 (12 elundite+ 8 imelist+12 side +12 suurt side +12 lihas-kõõlus+15 erilist), kusjuures punktid paiknevad neist otseselt vaid 14 kanalil. Lisaks kanalitele ja punktidele on mahukas andmestik nende ajalisest funktsioneerimisest, diagnostikast, nendega seotud haigustest ja sümptoomidest ning nende mõjutamisest. Just nimelt see andmestiku mahukus, korrastatus süsteemiks ja pidev pikaajaline praktiline kinnitus sellele eristab teda teistest eelteaduslikest meditsiinidest, nõiakunstidest ja müstikatest. Samad kanalid ja qi-hinguse keskmed on ka taoistlike ja teiste hiina kehalis-vaimsete enesearendus süsteemide koostisosaks
l
==Vaata ka==
| 