Johann Caspar Lavater: erinevus redaktsioonide vahel

Lavater sündis 15. novembril 1741 [[Zürich]]is, kus ta elas ka terve oma elu. Ta isa oli arst, keda Lavater ise kirjeldas kui vaikset ja ausat meest, oli arst. Ta ema, kes pärines Zürichi ühest parimast ja enim respekteeritavamastrespekteeritumast perekonnast, oli vastand Lavateri isale. Lavateri ema oli väga teadmistehimulineteadmishimuline, loominguline ja ennastkehtestav, mistõttu Lavater teda austas.

Kuna Lavater oli pärit heast perekonnast, siis sai ta ka hea hariduse. Ta käis WolfbackWolfbachi Saksasaksa koolis ja kuueaastaselt Ladinajätkas ladina koolis Grossmünsteris, millele järgnes kaks aastat Fraumünsteri Collegium Humanitatises<ref name=":0">UZH – Institute of German Studies – Edition Johann Caspar Lavater – Biography and Works. (n.d.). Retrieved June 3, 2015, from http://www.lavater.uzh.ch/jclavater/bio_en.html</ref>.

15-aastaselt alustas Lavater kuueaastast kooliteed Collegium Carolinumis, mida peetakse Zürichi ülikooli eelkäijaks ning kus tema õpetajateks olid [[Johann Jakob Bodmer]] ja [[Johann Jakob Breitinger]].<ref name=":1">Johann Kaspar Lavater. (n.d.). Retrieved June 3, 2015, from http://www.nndb.com/people/256/000093974/</ref>. Õppekava lähtus suures osassuuresti valgustusajastu ja -filosoofia põhimõtetest. Õppimisel pandi rõhku mõtlemisele ja arutlemisele, mille tõttu hakkas Lavater juba kooliajal üles kirjutama oma filosoofilis-teoloogilisi arutlusi. Oma õpingutes pööras ta enim tähelepanu filoloogiale, filosoofiale, ajaloole ja viimasel kahel aastal ka teoloogiale. Pärast õpingute lõpetamist ühines ta kirikuõpetajateks määratavate kandidaatide nimekirjaga<ref name=":0" />.

Pärast skandaali otsustasid Lavater, Hess ja Füssli lahkuda mõneks ajaks Saksamaale, kus nad said tänu oma saatjale Johann Georg Sulzerile tutvuda Berliinis tähtsaimate teadlaste, akadeemikute ja ühiskonnaelu tegelastega. Zürichisse naasti aastal 1764. aastal.

Zürichisse tagasitulles ei olnud endiselt Lavateri jaoks endiselt vaba kirikuõpetaja kohta. Seetõttu jätkas ta kirjutamise ja teoste anonüümse avaldamisega. Oma kirjutusi avaldas ta igal nädalal ilmuvasiganädalases ajakirjas ''Der Erinnerer'', mille ta koos Füssliga 1765. aastal rajas. Ajakiri sisaldas enamjaolt patriootlikke, religioosseid ja filosoofilisi uudseid mõtteavaldusi ning selle eesmärgiks oli aidata kaasa ühiskonna moraalsele arengule. Võimudele polnud ajakirjas ilmuv alati meelepärane ning valitsuse survestamise tõttu lõpetati ajakirja väljaandmine 1767. aastal<ref name=":0" />.

3. juunil 1766 abiellus Lavater Anna Schinziga (1742–1815). Kokku oli neil 8 last, kellest ainult 3 elasidelas lapseeast kauem<ref name=":0" />.

1760ndatel alustas Lavater tööd kirikuõpetajana. Oma jutlustes oli ta väga kirglik, siiras ja veenev, mistõttu oli tal ka suur mõju oma kuulajatele. Ta rääkis südamest ja käitus jutluste ajal lihtsalt ning haaras sellega oma publikut. Ta oli äärmiselt karismaatiline ning tema juuresttemalt käidi tihti nõu küsimas ja temaga konsulteerimas.

Aastal 1775 sai Lavater ühe Zürichi kiriku vanempastoriks ning aastal 1778 sai ta [[Püha Peetruse kirik]]u koguduse diakoniks. 1786. aastal pakuti talle jutlustaja kohta Püha Ansgari kirikus Bremenis, mida ta vastu ei võtnud. Sama aasta lõpus määrati ta Püha Peetruse kiriku koguduse vanempastoriks<ref name=":0" /><ref name=":1" />.

Lavateri kõige tähtsamaks panuseks saab pidada [[füsiognoomika]]t. Tema religioossed uskumused viisid ta tõendite otsinguile, et jumalikkus eksisteerib ka inimelus. Ta uskus keha ja hinge interaktsiooni, mistõttu hakkaski tegelema füsiognoomika uurimisega<ref name=":2">Johann Kaspar Lavater | biography – Swiss writer | Britannica.com. (n.d.). Retrieved June 4, 2015, from http://www.britannica.com/EBchecked/topic/332650/Johann-Kaspar-Lavater</ref>. Lavateri peetakse füsiognoomika taaselustajaks, ta süstematiseeris ja edendas seda.

Selleks, et midagi näojoontest välja lugeda, tuli inimese profiil esitada võimalikult täpselt. Lavateri jaoks olid parimaks ja täpseimaks meetodiks siluetid. Oma mõtted koondas ta raamatusse „Esseed füsiognoomikast“ (1775–1778, 4 kd), mille valmimisel olid talle abiks [[Johann Wolfgang von Goethe|Goethe]] ja [[Johann Gottfried von Herder|Herder]]. Raamatus seletab ta ära füsiognoomika peamised tõed, kirjeldab neid ning toob palju näiteid ka illustratsioonide ja joonistuste näolabil. Osaliselt seetõttu kogus raamat palju kuulsust nii Saksamaal, Inglismaal kui ka Prantsusmaal<ref name=":1" /><ref>Jenkinson, J. (1997). Face facts: a history of physiognomy from ancient Mesopotamia to the end of the 19th century. ''The'' Journal of Biocommunication'','' 24''(3), 2–7.''</ref>.