Eesti esiajalugu: erinevus redaktsioonide vahel

===Kammkeraamika kultuurid (3900–1800 a ekr)===

[[File:European Middle Neolithic.gif|thumb|Kammkeraamika kultuuri levikuala (''Comb ceramic Pottery'', märgitud lilla värviga)]]

Neoliitikumi alguses toimus Eesti alal ainelises kultuuris, rahvastikus ja ilmselt ka ühiskonnakorralduses suur muutus. Läänemere ja [[Valge meri|Valge mere]] vahelisel alal (Eestis, Lätis, [[Novgorod]]i ja [[Peterburi]] piirkonnas, suuremas osas Karjalast, Soomes kuni [[Rovaniemi]]ni ja kohati Põhja-Rootsis), kus varem leidus mitmeid erinevaid arheoloogilisi kultuure ja nende allrühmi, kujunes nüüd välja ulatuslik paljude ühisjoontega kultuuripiirkond. Seda uut arheoloogilist kultuuri nimetatakse [[tüüpilise kammkeraamika kultuur]]iks, kuna selle rahvastik kasutas [[kammkeraamika]]t – savinõusid, millel oli kammilaadse templiga tehtud ornament. Kammkeraamika kultuuriala inimeste laialdast omavahelist suhtlust näitavad oma looduslikust leiupiirkonnast või valmistamisalalt sadade või isegi tuhandete kilomeetrite kauguse levinud esemed (nt Venemaa Euroopa-osa keskaladelt ja Valgevenest pärit tulekivid, Läti ja Leedu ranniku [[merevaik]], Karjala [[vask]] ja kvaliteetsed lihvitud [[kivikirves|kivikirved]]).<ref name=Kriiska201714>[[Aivar Kriiska]] (2017). Üleminek viljelevale majandusele. Peatükk raamatus: ''Eesti ajalugu'', toimetaja [[Ursula Vent]]. [[Avita]] kirjastus. Lk 14</ref><ref>Aivar Kriiska 2004, lk 171–172</ref><ref>Aivar Kriiska ''et al'' 2002, lk 54, 67</ref><ref>Valter Lang & Aivar Kriiska 2001, lk 90–92</ref> Varsti (alates 3700–3600 ekr) kultuuriline ühtsus aga vähenes ja hakkasid eristuma ennekõike keraamikavalmistamises kajastuvad piirkondlikud erijooned, Eestis eriti saarte ja mandri vahel. Seda perioodi nimetatakse [[hilise kammkeraamika kultuur]]iks.<ref>Aivar Kriiska ''et al'' 2002, lk 55</ref><ref>Valter Lang & Aivar Kriiska 2001, lk 92</ref>

 

Kuigi kamm- ja nöörkeraamikat valmistanud kogukonnad mõjutasid teatud määral teineteise kultuuri ja segunesid, jäid mõlemad siiski oma eristuva kultuuri ja majandusviisiga püsima ning eksisteerisid kõrvuti järgmised 800 aastat. Vahemikus 2000–1700 a eKr aga mõlemad arheoloogilised kultuurid täpsemalt teadmata asjaoludel kadusid.<ref name=vanadna /><ref name=Lang2018197 />

 

===Elatusviis===

Noorema kiviaja esimese poole kammkeraamika rahvastiku jaoks oli põhiliseks toidu hankimise viisiks endiselt küttimine, kalastus ja korilus, mis saavutas sel ajal oma kõrgeima arengutaseme. Jahiloomastik mitmekesistus. Sisemaal kütiti peamiselt põtra, tarvast, kobrast ja metssiga, lisaks veel metshobust, hirve, metskitse, jänest, karu, rebast, hunti, [[nugis]]t ja teisi loomi. Mereäärsed inimesed küttisid hülgeid, neoliitikumi teisel poolel ka [[pringel|pringleid]]. Kaladest püüti sisemaal ennekõike [[haug]]i, [[ahven]]at, [[latikas|latikat]] ja [[säga]], rannikul ja saartel lisaks ka [[tursk]]a, [[koha]], [[lest]]a ja teisi merekalu. Kalastamisel kasutati peamiselt võrku, tihti ka õnge. Tõenäoliselt oli tähtsal kohal korilus (marjade, seente, pähklite, linnumunade korjamine), ehkki arheoloogilisi jälgi on selle kohta raske leida. [[Riigiküla asulakoht|Riigiküla asulakohast]] avastatud suur hulk [[jõekarp|jõe]]- ja [[rannakarp]]e osutab ilmselt nende molluskite söömisele.<ref name=Kriiska201716>Aivar Kriiska 2017, lk 16</ref><ref>Aivar Kriiska ''et al'' 2002, lk 68–70</ref> Ka kammkeraamika kultuuri matmispaikadest saadud inimluude [[Stabiilne isotoop|stabiilsete isotoopide]] analüüs kinnitab, et tegu oli küttide-korilastega.<ref name=saag201930>Lehti Saag 2019, lk 30</ref>

 

Neoliitikumi esimesest poolest, kammkeraamika kultuuri ajast, pärinevad siiski ka esimesed märgid viljelusmajandusest – soode setetesse ilmuvad [[oder|odra]], [[nisu]] ja [[kaer]]a [[õietolmutera]]d. Naaberalade arengutaset arvestades saadi [[teravili|vilja]] ja õpiti selle kasvatamist Lõuna-Skandinaaviast või Kesk-Euroopa põhjaosast. Skandinaavia suunale osutab asjaolu, et varaseimad tõendid maaviljelusest on leitud Mandri-Eesti rannikult ja saartelt ning samuti pikkade mereretkede tegemise suutlikkus, lõunasuunale aga Eesti ala kammkeraamika inimeste tihedad kontaktid lõunapoolse Baltikumi asukatega ning umbes sama vanad maaviljeluse märgid Ida-Lätis ja Lõuna-Leedus. Arvatavasti rajati põllulapid elupaikade lähedale [[ale]]tades või jõelamme ja rannalähedasi rohumaid kasutades ning pinnast kobestati [[kõblas|kõplalaadse]] tööriista või kivikirvega. Kokkuvõttes jäi viljakasvatus siiski kõrvaliseks tegevuseks.<ref>Aivar Kriiska ''et al'' 2002, lk 73</ref><ref>Aivar Kriiska 2004, lk 174–175</ref>