Embargo: erinevus redaktsioonide vahel

'''Embargo''' ([[hispaania keel]]est "keelama, arestima", mis omakorda on kasutusele võetud [[ladina keel]]est sõnast ''imbarricare'' –  takistama, segama) on üks levinumaid mõjutusvahendeid riikidevahelise  poliitilis-majanduslikus suhtlemises. Kujutab endast riigivõimu poolt poliitilistel põhjustel kehtestatud keeldu kaubavahetuseks mingi teise riigiga. Keelu eesmärgiks on tavaliselt soov see riik isoleerida või selle riigi valitsust mõjutada asetades ta majanduslikel põhjustel sisepoliitiliselt keerulisse olukorda.

* teatavate kaubaliikide, relvad, kaasaegse tehnoloogia ja muude kaupade ekspordi keelu  embargo kehtestanud riigi või riikide grupi ettevõtete ja kaubandusorganisatsioonide poolt

*        poliitilised erimeelsused

*        majanduslik konkureerimine

*        rahvusliku julgeoleku tagamine

*        hoiatav iseloom, kui vaieldakse territoriaalsete küsimuste üle

*        vajadus kaitsta oma kodanike tervist

*        ökoloogilise aspektid, kui soovitakse takistada kahjulikku mõju põhjustavate taimede ja loomade sissevedu

19. sajandil muutusid embargod populaarseteks vahenditeks kui kehtestati merendusega seotud blokaade. Aastatel 1827–1914 kuulutati välja 21 embargot või blokaadi Türgi, Portugali, Hollandi, KolumbiaColombia, Panama, Mehhiko, ArgentiinaArgentina ja El Salvadori vastu. Nende väljakuulutajateks olid Suurbritannia (12 korda), Prantsusmaa (11 korda), Itaalia (3 korda), Saksamaa (3 korda), Venemaa (2 korda), Austria (2 korda) ja Tšiili.

Eriti laia leviku said majandusliku sisuga embargod 20. sajandi alguses. Need olid valdavalt seotud valdavalt peetavate samuti sõdadega. Enne Teistteist maailmasõda kehtestati embargosid ja sanktsioone peaaegu eranditult seoses sõjaliste operatsioonidega. Kuid pärast Esimestesimest maailmasõda hakkas embargode kehtestamine ka rahuaja tingimustes eesmärgina kasutada seda agressiooni asendajana. Rahvasteliidul oli näiteks idee, et kollektiivsetel majandusembargodel võib olla tugev mõju sõda ära hoida. Sellest ideest lähtuvalt rakendas  [[Rahvasteliit]] 1930. aastatel embargot  [[Paraguai|Paraguay]] vastu tema konflikti ajal [[Boliivia]]ga ja [[Itaalia]] vastu kui itaallased tungisid [[Etioopia]]sse.

Läbi aegade ongi embargode kehtestamisega eriti silma paistnud USA. 1807. aastal võttis [[Ameerika Ühendriikide Kongress|USA Kongress]] vastu üldise iseloomuga ''Embargo Act''i mida võidi kasutada kõikide välisriikide suhtes. Selle dokumendi ajendiks oli vajadus avaldada [[Napoleon I|Napoléon]]i sõdade ajal mõju Suurbritanniale ja Prantsusmaale. Pärast Esimestesimest maailmasõda on USA eri aegadel ja põhjustel kasutanud majanduslikke embargosid agressiooni asendajana või strateegilistel eesmärkidel. 1933. aastal keelustas USA administratsioon kullakangide tarnimise teistele riikidele. Abessiinia sõja ajal (1935–36) kehtis USA-l embargo suhetes Itaaliaga. Alates 1960. aastast kehtib [[USA|Ameerika Ühendriikide]] poolt kehtestatud embargo [[Kuuba]]le. Selle kohaselt ei ole lubatud Ühendriikidesse otse ega kolmandate riikide kaudu importida Kuubalt pärit kaupu ja teenuseid ega Kuubalt pärinevaid materjale sisaldavaid kaupu. 1962. aastal saavutas USA ka selle, et osa Ameerika Riikide Organisatsiooni (OAS) liikmetest juhindus USA administratsiooni poolt kehtestatud korrast majanduslikul suhtlemisel Kuubaga.

Pärast Teistteist maailmasõda laienes embargode kehtestamine tunduvalt. Seejuures on tähelepanuväärne, et embargodest ja  sanktsioonidest tulenevad majanduslikud kahjud pole kunagi ületanud paari protsenti summaarsest maailma kogutoodangust embargode kehtimise aastatel. Embargode arv periooditi 20. sajandil:

*        1911 -– 1920  -–  3

*        1921 – 1930 –  4

*        1931 - – 1940 – 6

*        1941 – 1950 -  – 9

*        1951 – 1960 - – 15

*        1961 – 1970 - – 19

*        1971 – 1980 – 38

*        1981 – 1990 - – 35

*        1991 – 2000 - – 47

Ka rahvusvahelised organisatsioonid (näiteks ÜRO, [[Euroopa Liit]] ja [[NATO]]) on nõudnud oma otsuste või resolutsioonidega liikmetelt embargo kehtestamist survevahendina riikide vastu, kelle tegevus kujutab ohtu rahvusvahelisele julgeolekule ja väärab üldisi inimõigusi. ÜRO põhikirja artikkel 41 määrab embargo kehtestamise printsiibid ja kehtestamise põhjused. Korea sõja ajal (1950–531950–1953) kehtis ÜRO embargo Põhja-Korea ja Hiina suhtes. ÜRO Julgeolekunõukogu pani oma resolutsiooniga 1970. aastal täieliku embargo Rodeesiale ja resolutsiooniga 418 (1977) relvamüügi embargo Lõuna-Aafrika Vabariigile. Alates 1990 kehtib ÜRO embargo Iraagile, kusjuures see sisaldab klauslit, et Iraak võib naftatulude eest osta toitu ja medikamente. 1992–95 kehtis ÜRO embargo Jugoslaavia suhtes, mis taaskehtestati 1999 Serbiale seoses Kosovo kriisiga.

Tõhus ja edukas meetod embargodega kehtestatud sanktsioonidest kõrvalehoidmiseks on kasutada kolmandate riikide vahendustegevust. Kaasajal näiteks kasutavad Saksamaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia kauplemisel Iraaniga neid riike ja nende firmasid, kes USA poolt kehtestatud sanktsioone ignoreerivad. Keeldutakse küll sanktsioonide algatanud riigi valuuta- ja maksesüsteemi otsesest kasutamisest, kuid mõeldakse välja mitmeid teisimuid süsteeme erinevate juriidiliste nimede all ja uute juhtidega, et vajalikke makseoperatsioone siiski sooritada. Luuakse kaupade tarnimise kette läbi mitme riigi, millised pole antud riigile kehtestatud embargoga liitunud. Kasutusel on ka meetod embargo sanktsioonide vältimiseks või vähendamiseks viisil, et sanktsioonidealused riigid ühendavad oma majanduslikud võimalused ja koordineerivad siseturu vajaduste rahuladamiseksrahuldamiseks oma võimaluste kasutamist. Kõige tõhusam vahend embargo mõju vähendamiseks, lausa tühiseks muutmiseks on problemaatilise riiki majanduslik iseseisvus ja tema võimekus oma vajadusi ise rahuldada.

Eesti laulva revolutsiooni ajal ning eriti pärast Nõukogude Liidu lagunemist 1991. aastal ja pärast Balti riikide taasiseseisvumist üritas Venemaa mõjutada Balti riike talle meelepäraste otsuste vastuvõtmisel majandussanktsioonidega. Selle suutsid kõik kolm riiki lääneriikide abiga tõrjuda. Lisaks sellele oli nendest sanktsioonidest otsustav kasu Balti riikide edasise majandusliku orientatsiooni kehtestamisel. Valiti vabaturu majanduse mudel ja läänelik arengutee ning likvideeriti Nõukogude okupatsiooniga kaasnenud koloniaalmajanduse mudel.  Venemaa majandussanktsioonid muutusid mõne aastaga tähtsusetuteks ning Venemaa osatähtsus Balti riikide, eriti Eestis väliskaubanduse bilansis on kaasajal marginaalne. Balti riigid on siiski veel arvestatavalt sõltuvad Venemaa energia, maagaasi ja nafta tarnetest, kuid töö sellest sõltuvusest vabanemiseks käib aktiivselt. Kaubavahetus Venemaaga on taasiseseisvumise ajal olnud eklektiline, ilma vajaliku stabiilsuse ja vastastikuse kasusaamise printsiibita. Viimastel aastatel on seda tugevalt mõjutanud ka Euroopa Liidu ja NATO poolt kehtestatud majandussanktsioonid Venemaa suhtes.

21. sajandi teisel aastakümnel ongi olnud rahvusvahelise tähelepanu keskpunktis Euroopa Liidu ja NATO poolt kehtestatud majandussanktsioonid Venemaa suunal seoses Venemaa poolt annekteeritud [[Ukraina]]le kuuluva [[Krimm]]iga ning Venemaa osalemisega Ida-Ukraina konfliktis. Need sanktsioonid kehtivad alates 2014. aastast ning puudutavad eelkõige teatud tüüpi kaupade ja tehnoloogia tarnimist Venemaale, äritegevuse erinevaideri aspekte, rahvusvahelist poliitilist suhtlemist, samuti Venemaaga toimetatavaid finantstehinguid ja arveldusi. Venemaa reageeris sellele valuliselt ja president [[Vladimir Putin]] otsustas 6. augustil 2014 kehtestada vastusanktsioonid teatud tüüpi põllumajandustoodetele, toormaterjalidele ja toiduainetele keelates embargot kehtestanud riikidest toiduainete sisseveo keelu. Seda tehti kolmes etapis:

Sanktsioneeritud toiduainete osatähtsus Venemaa tarbimises on olnud arvestatav. Embargo kehtestamise hetkel moodustas imporditud sealiha Venemaa tarbimises 13,2%, kala – 13,3%, linnuliha -– 7,9%, juustud -– 30,1%, köögiviljad -– 5,8% , piimapulber – 20,5%,  veiseliha – 16,7% ning puuviljad ja marjad -– 14,8%.