Apostel: erinevus redaktsioonide vahel

'''Apostel''' (vanakreeka keelest  ἀπόστολος ''“apostolos”'' on aramea sõna “šaliach” tõlge ja lähtub verbist ”(volitusega) läkitama”.)<ref>{{Raamatuviide|autor=Gerhard Kroll|pealkiri=JEESUSE JÄLGEDEL|aasta=2002|koht=Tartu|kirjastus=Johannes Esto Ühing|lehekülg=168}}</ref> Sõna tähendab “isikut, kes on saadetud” - saadikut või esindajat. Uues Testamendis on seda kasutatud peamiselt Jeesuse kaheteistkümne jüngri, Pauluse ja teiste kristlaste kohta, kes olid kaasatud kuulutustöösse. Varakristlikul 1. sajandil (apostlikul ajajärgul) on apostel ristiusu kuulutaja ja õpetaja ning koguduste korraldaja (vaimukandja), keda oli Jeesus ise õpetanud või kes olid õpetuse saanud Jeesuse õpilastelt.<ref name=":1">{{Raamatuviide|autor=THE LION|pealkiri=PIIBLI ENTSÜKLOPEEDIA|aasta=1996|koht=Tallinn|kirjastus=Eesti Raamat, Logos|lehekülg=}}</ref> Iga apostel on jünger, aga mitte iga jünger ei ole apostel. Apostlid kitsamas mõttes on ülestõusnu tunnistajad.<ref name=":2">{{Raamatuviide|autor=Fritz Rienecker, Gerhard Maier|pealkiri=SUUR PIIBLILEKSIKON|aasta=2011|koht=Tallinn|kirjastus=Logos|lehekülg=54}}</ref> Apostlite- järgsel ajastul nimetati apostliteks ka vaimukandjaid, kes rändasid kogudusest kogudusse ja kuulutasid ristiusku. Hiljem tunnustas kirik apostliteks ainult Jeesuse 12 õpilast (jüngrit) ja Pauluse. Tähtsaimad apostlid on Peetrus, Paulus, Jaakobus ja Johannes.<ref name=":1" />

6) On olemas valeapostleid (valelikud apostlid, eksiõpetajad, keda Paulus nimetab irooniliselt "ülisuurteks" apostliteks, kes aga tegelikkuses on petised.<ref name=":2" />

Kui Jeesus kaksteist meest oma apostliteks valis, siis ei teinud ta neid tavalisteks käskjalgadeks või kulleriteks, kelle ülesanne on ametlikult sõnumit kuulutada. Jeesus tegi neist kaheteistkümnest oma õiguslikud ja isiklikud esindajad. Jeesuse missiooni sisuks oli Jumalariigi kuulutamine ja kurja võimust võitusaamine. Selle messiaanliku ülesande täitmisest osavõttu tahtis Jeesus oma apostlitele võimaldada. Ta ütleb selga sõnaga, mil määral peavad apostlid tema esindajad olema: “Kes teid vastu võtab, võtab vastu minu, ja kes minu vastu võtab, võtab vastu minu Läkitaja” (Mt10,40). “Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind, kes teid kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu, kes aga minu kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale mu Läkitaja” (Lk 10,16). Nii saab nimetus “apostel” kristliku kuulutuse kandjaid tähistavaks spetsiifiliselt kristlikuks mõisteks. Apostlite valimisel pidi Jeesuse jaoks olema sügav religioosne tähendus, sest Luukas täiendab jutustust tähelepanekuga: “Jeesus läks mäele palvetama ja veetis kogu öö Jumalat paludes” (Lk 6,12).  Luukas on juba mitu korda Jeesuse palvetamist esile tõstnud: “Päeva hakus Jeesus väljus ning läks tühja paika,” (Lk 4,42) ja: “Temal oli aga viisiks minna tühja paika ja seal palvetada” (Lk 5,16). Siin kasutatud väljendid sisaldavad üsnagi erilist rõhuasetust. Väljend “öö läbi valvama” esineb ainult siin, enne apostlite valimist. Sel ööl tõi Jeesus oma tegemised Isa ette ja pidas temaga kahekõnet. Jumal- Isa oli see, kes valitavad lõplikult kindlaks määras. Jeesus kutsus jüngreid enda järel käima; ta valis nende seast välja kaksteist ja tegi nad apostliteks - ajutiselt oma avaliku õpetustegevuse ajaks, lõplikult pärast oma ülestõusmist. <ref name=":0">{{Raamatuviide|autor=Gerhard KollKroll|pealkiri=JEESUSE JÄLGEDEL|aasta=2002|koht=Tartu|kirjastus=Johannes Esto Ühing|lehekülg=}}</ref>

Arv kaksteist ei ole juhuslik. See vastab Iisraeli poegade arvule, kes panid aluse väljavalitud jumalarahvale. Apostlitena  pidid need kaksteist esindama Messiat ja kaheteistkümnekesi esindasid nad uut Iisraeli. See ainulaadne funktsioon oli ianultainult neil kahteistkümnel. Nad olid alati Jeesuse juures, tema avaliku tegevuse algusest kuni tema surmani. Nad kuulsid kõiki rahvale lausutud õpetussõnu, Jeesus õpetas neid erilisel kombel, nad olid tema kannatuse, surma ja ülestõusmise tunnistajad. Nende meeste tunnistustel pidi põhinema kiriku usk. See ülesanne andis kaheteistkümnele ainulaadse ja erakordse tähenduse  ja seepärast oli viimase mehe surm kaheteistkümnest kiriku ja ilmutuse ajaloos oluliseks momendiks. Aga apostli ülesanne jäi alles, kuigi nimetus “apostel” piirdub nende kaheteistkümnega. Apostellik volitus Kristust silme ees hoida kandus edasi ja see jätkub apostlite järglastest kuni Issanda taastulekuni.<ref name=":0" />

Kaheteistkümne apostli nimekirja, mis esineb uues Testamendis neli korda (Mt 10,2-4; Mk 3,16-19; Lk 6, 14-16; Ap1,13), võib jagada kolme neljast apostlist koosnevasse rühma. Iga rühma esimene nimi on sama, samad on ka ülejäänud kolme nime rühmades, kuid mitte täpselt samas järjestuses.<ref>{{Raamatuviide|autor=Gerhard KollKroll|pealkiri=JEESUSE JÄLGEDEL|aasta=2002|koht=2002|kirjastus=Johannes Esto Ühing|lehekülg=168}}</ref> Neid mehi nimetab apostliteks Jeesus ise. Esimesteks apostliteks olid kaks vendade paari.<ref>{{Raamatuviide|autor=Fritz Rienecker, Gerhard Maier|pealkiri=SUUR PIIBLILEKSIKON|koht=Tallinn|kirjastus=Logos|lehekülg=54}}</ref>

Ka [[Paulus]] nimetab end apostliks (näiteks [[Pauluse kiri roomlastele]] [[Pauluse kiri roomlastele 1|1]]:1 ja teised kirjad). Konkreetsemalt nimetas ta end paganate apostliks ([[Pauluse kiri roomlastele 11]]:13). Ka mõningaid oma kaaslasi nimetas ta apostliteks (Pauluse kiri roomlastele 16:7).

==<br />Kirjandus ==