Eesti esiajalugu: erinevus redaktsioonide vahel

Puhtalt arheoloogilise uurimisviisiga, kasutades ennekõike [[Stratigraafia|stratigraafilist]] meetodit, on võimalik kindlaks teha vaid mustistemuististe ja ajaloosündmuste omavahelist suhtelist vanust. Inimetegvuse tulemusel kuhjuvad aja jooksul üksteise peale pinnasekihistused, moodustades [[Kultuurikiht|kultuurikihi]], kus alumistes kihtides asuvad muinasesemed on reeglina vanemad kui pealmiste kihtide leiud.<ref>[[Aivar Kriiska]], [[Andres Tvauri]] (2002). Eesti muinasaeg. [[Tallinn]]: [[Avita]]. Lk 11</ref>

Suureks abiks arheoloogiale oli [[loodusteadus|loodusteaduslike]] [[Dateerimine|dateerimismeetodite]] väljatöötamine.<ref name=Kriiska20021213>Aivar Kriiska ''et al'' 2002, lk 12–13</ref> Eesti esiajaloo uurimisel kasutatakse alates 1950. aastate lõpust<ref>Lembit Jaanits ''et al'' 1982, lk 20</ref> eelkõige [[radiosüsinikumeetod]]it, mis mõõdab taimedesse ja loomadesse kogunenud [[Süsinik-14|radioaktiivse süsiniku isotoobi aatomimassiga 14 (¹⁴C)]] lagunemise määra, võimaldades kindlaks teha organismi suremise aja. Hiljem avastati, et radioaktiivse süsniku ladestumise tempo on aja jooksul muutunud, mis tähendab, et kasutusele võetud [[radiosüsinikuaasta]] ei vasta täpselt [[päikeseaasta]]le. Kasutades objekte, mille vanus on määratav ka teistel viisidel (kirjalike allikate, [[dendrokronoloogia]] ja aastarõngaliste korallide[[korall]]ide kaudu), kalibreeriti radiosüsinikuaastad tegelikesse päikeseaastatesse, mis tähendab, et senised dateeringud hinnati ümber vanemaks, eriti kaugemate ajaperioodide osas.<ref name=Kriiska20021213 />