Ernst Jünger: erinevus redaktsioonide vahel

[[Pilt:Ernst_Juenger_inSG.jpg|pisi|Ernst Jünger Esimeseesimese maailmasõja lõpul.]]

Ernst Jünger astus [[1913]] [[Prantsuse Võõrleegion]]i, kust isa ta koju tagasi tõi. Ernst sooritas [[1914]] kiirkorras gümnaasiumi lõpueksami ja astus vabatahtlikuna sõjaväkke, sai [[Esimene maailmasõda|Esimesesesimeses maailmasõjas]] 14 korda haavata, teda autasustati kõrgete ordenitega. Ta oli noorim Saksa kõrgeima sõjalise autasu ''[[Pour le MeriteMérite]]'' kavaler. [[1919]]–[[1923]] oli ta ametis ohvitserina, õppis seejärel [[Leipzig]]i ja Napoli ülikoolis ning asus [[1926]] vabakutselise kirjanikuna [[Berliin]]i, avaldades legendaarse kuulsuse omandanud raamatuid. Juba [[1920]] ilmus Jüngeri sulest kohe bestselleriks saanud romaan "Terasäikestes" (''"''In Stahlgewittern"''). [[Teine maailmasõda]] viis ta läänerindele. Sõja ajal töötas ta okupatsioonivägede staabis [[Pariis]]is, kus suhtles paljude [[Prantsusmaa|Prantsuse]] kultuuritegelastega nagu maalikunstnik [[Pablo Picasso]] või kirjanik ja režissöör [[Jean Cocteau]].

[[1944]] saadeti Jünger erru, kuna olita väheseloli määralpisut seotud [[Hitler]]i-vastase vandenõuga. Seejärel oli ta elu lõpuni vabakutseline kirjanik, reisides palju ning pühendudes aiapidamisele ningja [[entomoloogia]]le.

Suurt tähelepanu äratas ta ühiskonnautoopilise teosegaesseega "Töötaja.Der Valitsemine ja kujuArbeiter" (''"Der Arbeiter. Herrschaft und GestaltTööline"'', [[1932]]), mis äratas traditsioonilisi ideoloogilisi piire ületavate mõttekäikudega äratas tähelepanu ja imetlust nii vasak- kui parempoolsete seas. [[1930. aastad|1930-ndatest]] alates kirjutas ta kaemuslikke, mõneti maagilisi ja religioosse loomusegaloomuga proosat ja päevikromaane ("Heliopolis", [[1949]]–[[1965]]; "Eumeswil", "SeitsekümmendSiebzig möödasverweht I-VI–V", [[1980]]–[[1997]]). Jüngeri üks tuntuim teos on poeetiline romaan "Marmorkaljudel" (''"Auf den Marmorklippen"'' ("Marmorkaljudel", [[1939]]), mis eesti keeles ilmus [[2017]]. aastal Katrin Kaugveri tõlkes.

Ernst Jüngerile lähedalseisvad mõtlejad olid [[Carl Schmitt]], [[Ernst von Salomon]], [[Martin Heidegger]] võija [[Julius Evola]].

"Marmorkaljudel" (''"Auf den Marmorklippen''") on kirjanik Ernst Jüngeri 1939. aastal avaldatud novell, mis kirjeldab rahumeelset põllumajanduslikku ühiskonda tabanud muutusi ja hävingut. RahulikultSuure jalahe traditsioonide kohaseltkallastel elab suurerahulikult laheja kallasteltraditsioonidekohaselt elab rahvas, kelle naabrid (sõjakadümberkaudseid karjakasvatajad, kesmägialasid asustavad ümberkaudsedsõjakad mägialasidkarjakasvatajad) on langenud Metsaülema jultunud ja madala sünnipäraga järgijate poolse rõhumise ohvriks. Minajutustajast peategelane elab botaanikuna koos venna Otho, varasemast suhtest pärit poja Erio ja Erio vanaema Lampusaga marmorkaljudel. Idüllilist elu ohustavad traditsioonide ja väärtuste murenemine, mis oma senist tähtsust kaotavad. Metsaülem kasutab seda võimalust, rajamakset rajada uut korda türannlikutüranliku võimu, arvukate pimedate järgijate janing vägivalla, piinamiste ningja mõrvade abil.

Lugu saab mõista natsionaalsotsialismi allegooriana, milles kurja ja joviaalse Metsaülemana on kujutatud [[Hermann Göring]]ut. Teisalt on seda käsitletud Saksamaa võitlusena stalinismi- ja kommunismiohu vastu, millesning Metsaülem kujutab sel juhul [[Jossif Stalin]]it<ref>{{Raamatuviide|autor=Guido Giacomo Preparata|pealkiri=Conjuring Hitler – How Britain and America made the Third Reich|aasta=2005|koht=London Ann Arbor 2005|kirjastus=Pluto Press|lehekülg=255}}</ref>. Sellise tõlgenduse järgi oleks teos ennustanud 1939. aastal Saksamaa kaotust Nõukogude Liidule. Teost ei tsenseeritud Natsi-Saksamaal, arvatavasti Ernst Jüngeri kuulsuse tõttu parempoolsetes ringkondades.

KirjutiseTeoses märgati teravat kriitikat vägivaldsete masside vastusuhtes ja selles ennustatud või kujutatud [[koonduslaager|koonduslaagrite]] kirjeldamist märgatikirjeldusi, mis aitas kaasa Ernst Jüngeri rehabiliteerimisele [[Teine Maailmasõda|Teiseteise Maailmasõjamaailmasõja]] järel, vaatamata sellele,olgugi et Jünger ei olnud läinud teiste natsivastaste kirjanike kombel eksiili. Jünger ise ei nõustunud väitega, et teos on vastupanuavaldus, kirjeldades seda pigem "kingana, mis mahub eri jalgadelejalgadesse"{{lisa viide}}.

Teos on tüüpiline näide Ernst Jüngeri estetismi põhimõttest, milles hävingule vastatakse rahulikkusegarahu säilitamisega. Selles on kujutatud meelekindlust hoida alal väärtusi isegi üleüldises hävingus, vahest tavapärasest rohkemgi, kuna arutute masside triumfbrutaliseerumisele järgneb kujuteldava loodusjõuna brutaliseerumiselearutute masside triumf.

* [[Raudrist]] II (1914) ja I klass (1916)

* [[Pour le Merite|Pour le Mérite]] (1918)

* 1939. a. klipp 1914. a. 2.II klassi Raudristile (1939)

* [http://www.sirp.ee/archive/2003/12.12.03/Kirjand/kirjand1-2.html Mööda veerenud pärl] Sirp, 12. detsember, 2003.