Popmuusika: erinevus redaktsioonide vahel

Popmuusika harmooniat on iseloomustatud kui klassikalist euroopalikku tonaalsust, ainult tavapärasest lihtsameelsemat.

 

 

== Alamstiilid ==

 

Osa alamstiilidest saavutasid laia leviku (näiteks ''[[rock'n'roll]]'' 1950ndatel, [[biitmuusika]] 1960ndate alguses, ''[[reggae]]'' 1960ndate lõpul, [[disko]] 1970ndatel), teiste levik jäi piiratumaks kas ajaliselt või ruumiliselt või mõlemas.

[[Bossanoova]] on 1950ndate lõpus [[Brasiilia]] popmuusikast alguse saanud ja seejärel kogu maailmas laialt levinud stiilidest.

 

 

Enamik regionaalseid populaarmuusika stiile pole kas etnilise, keelelise või muu spetsiifika tõttu nii ulatuslikku levikut leidnud (näiteks [[Country|''country'']], [[salsa]], [[Cumbia|''cumbia'']], Prantsuse ''chanson'', Hispaania [[flamenko]], Kreeka [[laïka]]). Kokku on regionaalseid stiile nende alamstiile arvestades sadu. Osa neist on piiratud levikuga ka selle tõttu, et on piiratud subkultuuri või väikese vanusegrupi muusika ([[räpp]], [[Techno|''techno'']]). Sellistes stiilides muusika jõudmine edetabelitesse on seletatav nende suhtes väga kindla pooldajaskonna olemasoluga, mis ei pruugi olla kuigi suur.

 

== Iseloomulikumad muusikanäited ==

 

Kõige enam USA raadiojaamades esitatud lugu on Nick Logani and Bob Woffindeni ''[[soul]]''-ballaad "You've Lost That Lovin' Feeling", mida esitas 1965. aastal The Righteous Brothers.<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://en.wikipedia.org/wiki/Pop_music|Pealkiri=Pop music|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>

Eesti popmuusika on valdavalt põhinenud teiste maade poplugude tõlgetel. [[Kaver|Kaverite]] osatähtsus Eesti popmuusikas on isegi Eesti Rahvusringhäälingu põhiprogrammi [[Vikerraadio]] eesti muusika valikus 90% lähedal.

 

 

Originaalne eesti popmuusika tekkis 1950. aastate lõpus ja sai laiema leviku 1960. aastate alguses paljuski seoses siis toimunud [[Lauluvõistlus|lauluvõistlustega]], mitte seoses muusika edetabelitega, nagu enamikus läänepoolsetes riikides, kuna neid Eestis ei koostatud. Oluline osa oli juba varem peamiselt [[estraadimuusika]] alal silma paistnud heliloojatel ([[Edgar Arro]], [[Hans Hindpere]], [[Viktor Ignatjev]], [[Boris Kõrver]], [[Vello Lipand]], [[Raimond Lätte]], [[Uno Naissoo]], [[Arne Oit]], [[Valter Ojakäär]], [[Gennadi Podelski]], [[Ülo Raudmäe]], [[Gennadi Taniel]], [[Evald Vain]], [[Raimond Valgre]], [[Lembit Veevo]], [[Ülo Vinter]] jt) ning lauljatel ja pillimeestel ([[Georg Ots]], [[Artur Rinne]], [[Heli Lääts]]. [[Eesti Raadio Meeskvartett]], [[Uno Loop]], [[Kalmer Tennosaar]], [[Tiiu Varik]], [[EREO]], [[Emil Laansoo ansambel]], jt).

Eesti popmuusikud saavutasid märkimisväärse koha [[Nõukogude Liit|NSV Liidu]] popmuusikas ([[Jaak Joala]], [[Anne Veski]], [[Marju Länik]]), kuid seal esitatud peamiselt vene autorite muusika ei saavutanud erilist kohta Eesti muusikas (v.a üksikud erandid nagu "Eilne päev" / "Pozadi krutoi povorot").

 

 

Popmuusikal oli rahva jaoks oluline osa ka [[Eesti taasiseseisvumine|Eesti taasiseseisvumise]] juures (näiteks, [[Alo Mattiisen|Alo Mattiiseni]] "[[Viis isamaalist laulu]]" jt).

Eesti popmuusikas on olemas märgatav suundumus [[Etnopopp|etnopopi]] ja maailmamuusika poole (ansamblid [[Kukerpillid]], [[Justament]], [[Ummamuudu]], [[Curly Strings]] jt) ja [[Alternatiivne muusika|alternatiivse muusika]] suundades ([[Mr. Lawrence]], ans. [[Smilers]], [[Ewert Sundja|Ewert]] and the Two Dragons, [[Erki Pärnoja]] jt).

 

 

Olulise panuse algupärasesse Eesti popmuusikasse on andnud lauluvõistlused, viimastel aastatel lauluvõistlus "[[Eesti Laul|Eesti laul]]" (varem "[[Eesti Eurolaul]]"), mille võitja esindab Eestit [[Eurovisiooni lauluvõistlus|Eurovisiooni lauluvõistlustel]].