Tühjus (budism): erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
pisitoim
Toimetamine, mõned lõigud teisaldatud arutlusse.
11. rida:
Tühjuse mõiste mõjul leiutati India matemaatikas umbes 3. saj [[null]].
 
 
[[Buddha]] isiklikult annab mõista, et inimene peab vältima äärmusi (''anta''), mida märgiks ühelt poolt prassiv elukauge [[hedonism]] ja teiselt äärmuslik [[askees]] ning hullumeelne lihasuretamine. Buddha selgitab konkreetselt, et tuleb hoiduda alati äärmustest ja valida kesktee (''madhyama pratipad''). See [[idee]] arenes välja omaette õpetuseks [[mahajaana]] [[budism]]i filosoofias samuti [[matemaatika]]s luues nulli ja jõudis välja lõpliku religioosse ja filosoofilise mõisteni tühjus.
 
Tühjus ei tähenda vaakumit – tühjus tähendab teoreetiliselt kõikide võimaluste ja variantide lõputut esinemist köikjal, kõiges ja alati sest ta on sümbol, mis märgib ära teljel keskpunkti kahe äärmuse vahel, [[Maadhjamika]] ja [[Šunjavaada]] koolkond.
 
Vene [[akadeemik]], [[orientalist]], [[indoloog]] ja [[tibetoloog]] [[Štšerbatskoi]] (inglise keeles Th. Stcherbatsky) raamatus ("''The conception of Buddhist Nirvana''", välja antud [[Leningrad]]is 1927. aastal) toob '''sunyata''' [[sünonüüm]]iks [[prajnaparamita]], ületav mõistmine. Štšerbatskoi tõlge sellest on "suhtelisus".
 
==Vaata ka==