Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei: erinevus redaktsioonide vahel

Jaanuaris 1918 avaldasid esseerid ajalooliselt esimese programmilise Eesti iseseisvuse kava brošüüris "Eesti Töövabariik", autoriks Gustav Suits. Samal ajal andis [[Hans Kruus]] [[Nõukogude Venemaa]] valitsuse rahvusasjade rahvakomissarile [[Jossif Stalin]]ile Petrogradis üle memorandumi Eesti iseseisvusest ja Eesti Töövabariigi loomise kavast. Stalin pidas arutelu vääriliseks üksnes nõukogude vabariigi väljakuulutamist Eestis, kuid ütles, et sellega pole kiiret.

1918. aasta alguses ilmus 5000 eksemplaris 16-leheküljeline brošüür pealkirjaga "Eesti Töövabariik", alapealkirjaga Eesti Sotsialistide-Revolultsionääride Partei märgukiri Eesti iseseisvuse küsimuses. [[3. jaanuar]]il 1918 esitati Eesti Töörahva Nõukogu Täidesaatvale komi­teele saatkonna kaudu, millesse kuulusid [[Gustav Suits]], [[Johannes Semper]] ja [[Jaan Kärner]], Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei märgukiri Eesti ise­seisvuse asjus, milles pooldati Eesti riiklikku iseseisvust, mitte aga [[Sotsiaaldemokraatia|sotsiaaldemokraatide]] propageeritavat ühist riiki [[Nõukogude Venemaa]]ga. 4. jaanuaril [[ESRP Keskkomitee]] koosolekul otsustatimeotsustati [[koalitsioon]] bolševikega lõpetada, sest juba selle ajani umbes paarinädalaliselgi koos­töö ajal oli selgunud, et sotsialistid-revolutsionäärid ei suuda avaldada bolševikele pea mingit nimetamisväärset mõju, kuna aga viimased kasutavad koalitsiooni, et oma partei [[diktatuur]]i näidata töörahva valitsusena.