Esimesed andmed tsöliaakia kohta pärinevad [[1. sajand|I sajandist]]ist, mil [[Vana-Kreeka]] arst [[Aretaeus]] uuris alatoitumise ja kõhulahtisuse põhjuseid. Ta leidis, et haigus avaldub tihedamini suvel ning selle vallandab mingi krooniline haigus ja külma vee joomine.<ref name=":2" /> Sellel ajal soovitati nimetatud seisundihaiguse raviks puhkust ja paastupaastumist. Haiguse nimetus tuli sõnast ''koiliakos,'' mis tähendab kreeka keeles alakõhtu aga ka kogu seedeelundkonda.<ref name=":2" />
Tsöliaakia olemus selgus aga alles ligikaudu 1700 aastat pärast esmastesmakordset kirjeldustkirjeldamist, aastatel 1944–1945, Teiseteise maailmasõja ajal. Nimelt märkas [[Hollandi Vabariik|HollandiHolland]]i lastearst [[Willem Karel Dicke]] Hollandi näljahäda ajal, et pärast saia defitsiitseks muutumist vähenes ka tsöliaakia esinemissagedus. Kui aga sai oli jälle saadaval, jäid tsöliaakiast paranenud lapsed uuesti haigeks ning ka uued tsöliaakiajuhudtsöliaakiajuhtumid sagenesid märgatavalt. See viiski Dicke mõttele, et tsöliaakiat võivad vallandada teraviljad.<ref name=":0" />
Edasistel aastatel tehtud teadusuuringutega tõestati, et tsöliaakiahaigetele on kõige kahjulikuma toimega nisu, kuid haigust võivad põhjustada ka rukis, oder ja kaer. Muu toit, sealhulgas teised teraviljad – riis, tatar, hirss ja mais – tsöliaakiahaigetel vaevusi ei vallandanud ega põhjustanud peensoolekahjustust.
