Erinevus lehekülje "Barbara Juliane von Krüdener" redaktsioonide vahel

'''Barbara Juliane von Krüdener''' (22. november 1764, [[Riia]] -– 25. detsember 1824, [[Bilogirsk]]) oli [[Baltisakslased|baltisaksa]] [[kirjanik]], suurilmadaam, [[Viitina mõis]]aproua, „tantsiv pühak“.

Barbara von Krüdener sündis kahe väärika suguvõsa järeltulijana. Tema ema oli Anne Ulrice von Münnich von Vietinghoff-Scheel (1741-18111741–1811), türklastega sõdinud feldmarssal Münnichi noorim tütar. Tema isaks oli Otto Hermann von [[Vietinghoff]]-Scheel (1722-17921722–1792), Venemaa salanõunik ja senaator, kolme mõisa omanik, arvatavasti Liivimaa rikkaim mees, kes oli oma varanduse kogunud viinapõletamisega. Oma lapsepõlveLapsepõlve veetis Barbara Riias ja suviti isa mõisates Liivimaal -– Marienburgis (praeguses Aluksnes) või harvem Kossi mõisas, mis hiljem hakkas Vietinhoffide järgi kandma nime Viitina. Oma hariduseHariduse sai Barbara kodus, kus teada õpetasid väga head koduõpetajad. Ta õppis mitmeid keeli -– ta luges Vergiliust ja teisi klassikuid originaalis. Samuti õpetati aadlidaamile vajalikke oskusi: häid kombeid, tantsimist ja muud. Silmaringi avardasid ka reisid. Esimene reis välismaale toimus 1777, kui reisiti Hamburgi, kuhu viidi kurtide kooli tema vanem kurttumm õde. Edasi mindi Pariisi, kus Vietinghoffil oli oma residents Faubourg St. Honoré’s. Siis populaarsesse suvituspaika Spasse, kus tutvuti ühe inglise perekonnaga. Juba 1778. aastal reisis 13-aastane pealehakkaja preili ilma vanemateta Inglismaale. Barbara taheti 16-aastaselt mehele panna naabermõisnikule, aga kuna ta põdes pikalt punetisi, siis see langes ära. <ref name="Sachris">[Sachris, N.B. 2004. Literatuuri troonipärija: lisandusi teadmistele Juliane B. Von Krüdenerist. Akadeemia, nr. 11, lk 2358–2384.]</ref>

17-aastaselt, 1782. aasta suvel abiellus preili Vietinghoff Vene riigi teenistuses töötava diplomaadist vabahärra Burkhard Alexis Constantin von Krüdeneriga, kes oli temast 20 aastat vanem ning kaks korda abielus olnud ja lahutatud. Barbara sai võõrasemaks von Krüdeneri esimesest abielust sündinud tütrele Sophiele. Kaasavaraks sai Barbara Kosse ehk [[Viitina mõis]]a. Esimesed abieluaastad veedeti Miitavis (Jelgavas), kus parun oli Vene saadikuks Kuramaal. 1784. aastal sündis poeg Paul (1784-18581784–1858), kes sai nime ristiisa troonipärija Pauli (1754-18011754–1801) järgi. Samal aastal nimetati parun von Krüdener Vene saadikuks Veneetsiasse. Noor proua armus lõunamaasse, Veneetsia ellu maskiballide, lõunamaa ööde, inimeste ja loodusega. Veneetsias armus Barbarasse paruni erasekretär aadliperekonnast pärit Aleksander von Stakijev. Tegemist oli platoonilise suhtega, mis on aluseks romaanile „Valérie“. Ringreisil Itaalias peatuti pikemalt Roomas ja Angelika Kauffmann maalis portree noorest emast ja tema pojast, mis ripub Louvre´is. 1787. aastal määrati von Krüdener Venemaa saadikuks Kopenhaagenisse. Samal aastal sündis tütar Julie (1787-18651787–1865). Põhjamaine elu ei meeldinud saadikuprouale ja nii suundus ta Prantsusmaale närvihaigust ravima. Raviga ilmselt ei tegeletud, küll aga nauditi elu Pariisis. Barbara von Krüdener tutvus Barthélemy, Bernardin de Saint-Pierre’iga. Luksuslikust elust Pariisis annab märku see, et lahkudes jäi ta Marie-Antoinette’i õmblejannale võlgu hiiglasliku summa -– 20 000 franki. 1790-17911790–1791 peatus Barbara Montpellier’is ja Barègesi kuurordis, kus võlus seltskonda muuhulgas [[sallitants]]uga ja tutvus tragunileitnant Frégeville’iga. Neil oli kirglik armuromaan, mistõttu Barbara soovis oma mehelt lahutust. Barbara alustas reisi Kopenhaagenisse. Ta jõudis Rödbysse, kus haigestus ilmselt kopsupõletikku. Seal külastas teda abikaasa, kes keeldus lahutusest ja andis talle korralduse sõita Riiga. 1792-17931792–1793 viibiski Barbara von Krüdener Riias, käis 1792 aasta kevadel Peterburis, kus haigestus tema isa, kes suri tema käte vahel. Neil aastatel käis Barbara von Krüdener ka Viitinas, kus edendas haridust ja lasi lastele teha rõugetevastased kaitsepookimised. 1793 määrati Burckhard A. von Krüdener saadikuks Berliini. Barbara von Krüdren järgnes talle, kuid mitte kauaks. Ta reisis Leipzigisse, Riiga, külastas Viitinat. Ta viibis ka Šveitsis, kus tema reisimiste ajal olid proua Armand’i hoole all tema lapsed. Šveitsis elavat Prantsusmaa emigrantide seltskonda võlus tema painduv vaim, säravad silmad, blondid lokid ja kuulus [[sallitants]] Ta tutvus seal Mme de Staëli, Chateaubriandi ja teiste kuulsate kirjanikega. Samuti tutvus ta Šveitsis pastor Kellneriga, kes jäi tema kauaaegseks kaaslaseks. Veel kord naasesnaasis ta mehe juurde, kuid lahkusläks taas Šveitsi. 1802. aastal Burckhard A. von Krüdener suri Berliinis, kuid Barbara von Krüdener ei osalenud matustel.<ref name="Sachris" />

[[Pilt:Alexander Stakhiev by D.Levitsky (1818, priv.coll).jpg|pisi|Dmitri Levitski (1735–1822) portreel hoiab Aleksandr von Stakijev käes „Valérie“ köidet (1818).]]

„Valérie“ ilmus aastal 1804 Pariisis. See on tinglikult autobiograafiline [[kiriromaan]], mille aluseks on Aleksander von Stakijevi arumumine Barbara von Krüdenerisse. Romaanis armub noor erasekretär Gustave de Linar oma ülemuse noorde abikaasasse Valérie’sse. Samuti nagu Barbara elus, on tegemist lõunamaaga, rasedusega, platoonilise armastusega. EnamusEnamik kirju on kirjutanud de Linar Itaaliast oma põhjamaal elavale sõbrale Ernestile. Mõned kirjad on ka tema sõbra vastused.<ref name="Krüdener">[Krüdener, Barbara Juliane von. 1804. Valerie ehk Gustav de Linari kirjad Ernest de G...le. Eesti Raamat, Tallinn 2003.]</ref>

1804 – 18151804–1815 oli Barbara pidevalt reisimas, ta kohtus paljude mõjukate aadlikega, aga ka teistsugusesse kihti kuuluvate inimestega. Tema asutatud näljahädaliste abistamist ei kiidetud heaks, kardeti, et see kõigutab ühiskonda, teda sunniti pidevalt erinevatest kohtadest lahkuma.

[[1814]]. aastal Heilbronnis kohtus Barbara Aleksander I-ga. Tema kinnisideeks oli, et Aleksander I on kristlikku maailma päästja. Nad kohtusid veel mitmel korral. Arvatakse, et just Barbara oli nõuandja ja veenis kolme valitseja — ortodoksse Vene tsaari [[Aleksander I]], katoliiklasest Austria keiser [[Franz II ]] ja luterlasest Preisimaa kuningas [[Friedrich Wilhelm III]] 1815. aastal Pariisis sõlmitud liidule andma üleva nimetuse “[[Püha Liit]]”.

Juba oma 1792. aastal Viitinas viibimise ajal oli ta asutanud kooli ja alustanud laste vaktsineerimisegavaktsineerimist. 1818. aastal naastes suhtles Barbara palju Rõuge pastori George Gottfried Marpuriga, kes pidas väga lugu jumalakartlikkuse ja vagaduse tõttu. 1820. aastaks leidusleidis Marpur, et Barbara von Krüdener on liiga katoliiklik, sest palvetab liiga sagedasti neitsi Maarja poole. Viitina mõisas peeti pühapäeviti palvetunde. Need toimusid pärast kiriklikku jumalateenistust ja enne palvetundi anti rahvale korralikult süüa. Barbara von Krüdener manitses talupoegi nii palvetele kui tööle, virkusele ja puhtusele, viletsalt riietatutele anti paremaid riideid. Proua korraldas ka vaimulike raamatute tõlkimist ja väljaandmist. Kui 1820. aastaks oli Rõuge kandi talupoegade innukus langenud, siis palvetas ja laulis Barbara lätlastest vennastekoguduse naistega. 1821 käis Barbara Peterburis. Sealt naastes elas ta tagasitõmbunult ja askeetlikult külmas kütmata mõisakambris, mille tagajärjel ta haigestus.

1823. aastal lahkus Barbara Viitinast, et sõita Krimmi tervist parandama. 25. detsembril 1824 suri Barbara Karasu-basaaris (Belogorskis) ja maeti kohalikku armeenia kirikusse.

Barbara von Krüdeneri kohta on kogutud rahvapärimust. Viitina rahva mällu on Barbara talletunud hea prouana, kes ei sundinud talupoegi laupäeviti tööle, jagas pühapäeviti nii raha kui leiba, karistas neid, kes ei pidanud lugu Pühast Sõnast. Rahva mälus on säilinud lugu Tagamõtsa Jaanist, kes olla lorilaulu ridade lõppu lisanud sõna Aamen. Selle jumalasõna teotuse eest olla talle vitsu antud. Proua olla Meegumäel palvetamas käinud ja kuulnud seal taevaseid hääli. Teenijatüdrukud uskusid, et proua pisarad teevad õnnelikuks, kui neid juua. Mõisaproua sundis naisi aluspüsealuspükse kandma, ta olla ise naistel seelikusaba üles tõmmanud, et kontrollida, kas on püksid jalas. Ta olla ise naistele õpetanud, kuidas neid valmistada.<ref name="Kõivupuu" />